Kurgike

Paar päeva oli kuninga olukord nii halb olnud, et mees oli vaid soninud ega olnud võimeline adekvaatselt suhtlema. Oli järjekordne tore päev, mil prints Remy Baratheon oli oma ihukaitsja eest ära jooksnud ja tormas nüüd mööda lossi edasi. Ta kandis tumepruune riideid, musti nahast saapaid. Pruun mustade tikanditega kaunistatud keep rippus tal üle parema õla. Nooruk oli parasjagu Fredi kenasti enda kannult maha raputanud, kui ta oma sammu kõnniks aeglustas. Taaskord ei kandnud ta mõõka enda vööl. Vähemalt kuulas sõna või mis. Vaevalt oli ta jõudnud viis sammu astuda kui märkas kedagi üleni mustas endale vastu tulemas. Mees oli Remy'st pikem ja tundus võõras. Ta kandis musta pikka keepi, mis ulatus ta kandadeni ning kattis mehe mõlemad õlad. Remy aeglustas sammu, automaatselt otsis ta käsi mõõga julgustavat käepidet, mida polnud. Neetud. Ja Fredi ka polnud kuskil. Prints kinnitas endale, et võõras ei ole mingi mõrvar ega keegi ohtlik vaid ehk mõni ravitseja hoopis. Kuigi ravitsejaid saatsid teenrid tavaliselt. See mees kõndis üksi.

Kuradi turvis, mida Fred alati kandma pidi. See aeglustas teda, pluss suur ja raske keep, aga Remy oli palju kiirem, sest tal polnud igapäevaselt rõngassärki seljas, ja nüüd polnud tal mõõkagi kaasas. Frederick vandus valjult, kui järgmisesse koridori pöörates Remyt ei näinud, ning nii kiirelt, kui tal võimalik oli, kõndis sinna, kus rahvast oli ja küsis, kas nad on näinud Remyt. Lossielanikud olid juba harjunud sellega, et Remy pidevalt minema jooksis. Frederick tänas neid, kui nad talle suuna näitasid, ning kadus siis taas printsi otsima. Miks ta ei võiks vähemalt niigi sõnakuulelik olla, et Fredi juures püsib, miks?

Remy peatus koridoris. "Kes sa oled?" küsis Remy üleolevalt, kui võõras, musta habemega mees tema ees seisatas.
"Viimane nägu, mida sa näed," vastas mees ähvardavalt. Järgmisel hetkel surus ta Remy vastu seina, pistoda kõrile, olles valmis lõikama. Remy vaatas mehele silma ja taipas järsku, et ta ei karda. Ta oli relvitu ja kaitseta ja sureb ilmselt mingi võõra mehe käe läbi. Riik jääb ta vennale, kes on end rüütliks treeninud. See oli koguni halenaljakas. Remy lubas endale kerge muige, mis, aga kadus kohe, kui tundis kuidas külm tera ta sooja nahka lõikas.

Frederick jõudis tänu juhatustele õigesse koridori just sel ajal, kui keegi võõras Remy vastu seina surus ning pistoda tema kõrile asetas. Ei võtnud paari sekunditki, kui Fred seal oli ja mõõga välja tõmmanud oli ning mehe Remyst eemale tõmbas ja mõõga talle kerre surus. Hetke pärast tõmbas ta mõõga mehe lõtvunud, surnud kehast välja ning astus Remy juurde. Tal oli juba kael verine. Mees andis Remyle ühe puhta riide, mille ta sinna peale suruda saab. "Lähme meistri juurde." Fredi hääl oli üsnagi tõsine. Miks ta peab niimoodi ära jooksma? Nüüd tahetigi teda tappa.

Remy võpatas kui mees temast eemale tiris. Ta vaatas, kuidas Fred tolle lihtsalt tappis. Eemalt kostus samma koridori jõudnud õukonnadaamide kiljumist. Aga Remy ei tundnud midagi sellele mehele. Tal polnud kahju, ühtlasi ei tundnud ta ka soovi parastada. Nii juhtus nendega, kes teda tappa tahtsid. Selle pärast peakski ta mõõka kandma, selle pärast peakski ta Frediga koos olema. Alles nüüd jõudis Remyle kohale, et ta on reaalselt ohus. Noor prints võttis riide ning asetas selle oma kaelale. Nad astusid mõlemad laibast eemale, saabusid teised valvurid, kes võõra mehe surnukeha hetke tunnistasid ja sellega siis tegeleda lubasid. Remy suundus koos Frediga meistri poole. Prints vaikis. Ta ei hakka vabandama ju, et ära jooksis? Aga ta peaks tänama. Ta oli Fredile oma elu võlgu.

Frederick ei oodanud tänu. See oli tema töö. Fred avas meistri juurde viiva ukse ning seletas meistrile vaikselt ja kiirelt, mis juhtus, ning mees hakkas Remy haava uurima. Fred astus ukse kõrvale ning samas asus enda mõõka puhastama. See oli tal siiani käes olnud, sest musta mõõka ta tuppe ei pane. Järjekordne inimene tema käe läbi surnud ning Fred polnud isegi mitte tema nägu vaadanud.

Aga Remy mäletas mehe nägu väga selgelt. Ja ta püüdis kujutleda olukorda teisiti. Kas ta oleks mehe samamoodi tapnud, kui tal oleks mõõk vööl olnud? Rem vaatas lakke, samal ajal kui vana meister tema haavaga tegeles. Seejärel seoti ta kael sallimoodi riidega kinni ja meister vaatas Remyle sügavale silma.
"Teid ootab suur tulevik, mu prints," lausus mees ning naeratas leebelt. Pidi see nüüd Remy lohutama või midagi? Prints väljus koos Frediga meistri ruumidest. "Ma tahan oma mõõka," sõnas prints, kui tema teener sinna tormas. Kas ta teener oligi täpselt nii loll kui talle tundus? "Ja ma tahan valvkonna ülemaga rääkida," lisas Remy.
"Aga mu prints, te pole veel kuningas," kokutas teener.
"Kas mu isa on võimeline hetkel käske jagama?" küsis Remy kui nad mööda koridori edasi ruttasid. "Lase mu mõõk tuua ja ütle, et ma tahan valvkonna ülemaga troonisaalis rääkida. Kohe!" Remy hääl oli tungiv. Teener jooksis minema ja Remy võttis suuna troonisaali poole.

Frederick kortsutas meistri sõnade peale pisut kulmu. Pole tal mingit suurt tulevikku, kui veel kaua tema eest ära jookseb. Fred järgnes printsile, kui too välja suundus ning kortsutas veel enam kulmu, kui kutt Valvkonna ülemat nõudis ja oma mõõka, aga polnud tema asi praegu kuti otsustes kahelda, seega püsis ta vait ning mõned sammud kutist tagapool.

Nad jõudsid troonisaali, ruum oli suur ja kõle ja tühi. Raudne Troon seisis oma astangul nagu hall monstrum ning ootas Remyt sinna. Aga prints jäi keset saali seisma. Varsti jõudis tema mõõk ja valvkonna ülem, kes saatis Fredile hetkeks mingi noogutuse, mida Remy väga ei tunnistanud. Ta tõmbas mõõgavöö endale peale. "Ma tahan, et valvet lossis tõstetaks," ütles Remy talle. "Kuidas see võimalik on, et siia võõraid sisse lubatakse?" küsis prints. "Meil on küllalised ka lossis," sõnas prints. "Ma tahan, et keegi ei saaks väravatest sisse, kes sealt sisse saama ei pea," sõnas ta. Valvkonna ülem noogutas ning lahkus siis. Remy asetas käe oma mõõga käepidemele ja viis siis pilgu Fredile. Esimest korda nägi Remy välja nagu mees, mitte nagu poisike. Aga nüüd jooksis ta juhe kokku. Mida ta veel tegema peaks?

Frederick jälgis Valvkonna ülemat ning tervitas tedagi kerge noogutusega ning kui mees lahkunud oli, suunas ta pilgu Remyle. Kas ta peab ka midagi tegema? Ja Remy võis tunduda, nagu mees, aga Fred teadis, et tegu on ikkagi alles lapsega, kes ei tea, mida ta tegema peab. Fred oli teda nende aastatega väga hästi tundma õppinud.

"Ma tahan oma ruumidesse minna," lausus Remy siis, ning juba lahkuski trooniruumist. Ta suundus mööda koridore enda tubade poole, Fred kannul. Kui ta viimaks oma magamistuppa jõudis ja uks sulgus, vajus Remy diivanile istuma. Ta oleks täna just surma saanud. Rem ohkas raskelt ja vajus diivanile väga kombetult istuma. Kael tegi haiget. Miks tal oli tunne, et ta peaks midagi tegema?

Frederick järgnes Remyle ning seisatas siis ukse taga, nagu ta peakski, mitte niisama vabalt ruumis ringi liikuma, nagu tal kombeks. Ta käsi toetus mõõga käepidemele, aga pilk oli suunatud Remy poole. Poiss tundus nii... kurb ja nukker. Frederick hammustas märkamatult huulde ning silmitses teda pisut murelikult.

Remy kiskus oma mõõgavöö lahti ning viskas selle teise toa otsa. Not a way to threat your sword, aga ta oli vihane ja segaduses ja samas kurb ja mis kõik veel. Ta ei tundnud siis hirmu kui see mees pistoda ta kõrile surus, aga ta tundis hirmu nüüd. Enam iial ei jookse ta Fredi eest ära.

Frederick neelatas tasa, kui Remy mõõga eemale viskas, kuid mitte ainult selle pärast, kuidas ta seda kohtles, vaid kuna poiss nägi nii meeletult hirmunud välja. "Remy.." ütles mees vaikselt, kui tema juurde astus ning poissi kallistas. Ta ei tahtnud, et Remy nii kurb oleks.

Remy põimis oma käed ümber Fredi. "I am no king," pomises Rem ja ohkas tasa. Ta liibus Fredile nii lähedale kui vähegi võimalik. Õigemini ta turvisele lähedale, sest mees siiski kandis ju turvist ja see oli ebamugav.

Jah, see turvis... aga näed, on vaja seda, mis siis, et ta ei andnud tollele mehele võimalustki teda rünnata. Kui see üldse oli mees, ta ei teadnud. Ta ei vaadanud. Ei tahtnud vaadata, teada. Kui see isegi oleks Amfissa, ta ei teaks. "Sa ei peagi veel olema... ning me aitame sind, su ema aitab sind, meister aitab sind.." Ta pole üksi.

Remy ohkas raskelt. "Ära lohuta mind niimoodi," pomises prints. Ta oleks äärepealt surma saanud täna. Iseenda lollusest veel. Siis tõmbus ta järsku eemale. "Ma peaks praegu treenima, mitte siin halama," pomises Remy toas ringi käies. See salli moodi asi oli palav ja vastik ja ta haav valutas, aga ta ei saanud jonnida.

Frederick ohkas samuti. "Treenid siis, kui sa terve oled. Lihtsalt ära jookse enam minu juurest ära," ütles Frederick Remy ümbert lahti lastes, kui poiss eemale tõmbus. Kui ta minema ei jookseks, poleks tal haava ega midagi.

"Terve!" käratas Remy. "Ma olen koguaeg vigane! Ma olen haigem kui mu isa!" nähvas Remy ja kõndis edasi tagasi toas. ""Sind ootab suur tulevik,"" kordas Remy meistri sõnu mõnitava alatooniga, endiselt närviliselt edasi tagasi kõndides.

"Kogu aeg? See on su teine vigastus, sa ei ole kogu aeg haige," ütles Frederick. "Ootabki, kui sa nüüd natukene maha rahuneksid." Ja mitte ei paanitseks, see ajas Fredi ka närviliseks.

"Ma ei saa maha rahuneda!" käratas Remy, hakates kiiremini kõndima. "Ta surus pistoda mulle kõrile. Pistoda! Kõrile. Ta juba lõikas. Ta oleks mu tapnud, seal samas. Ja mida minust siis meenutatud oleks. Prints, kes oma verre uppus," vuristas Remy närviliselt. "Ma veritsen rohkem, kui mu vend ja tema on see, kellest rüütel saab," vuristas Remy.

Frederick peatas Remy ning tõmbas ta kindlalt endale kaissu ja vajutas tema huultele vaigistava suudluse. "Kõik on korras, sa oled elus," ütles ta tasakesi. Remy oli liiga närviline.

Remy vakatas koheselt, kui Fredi huuli endaoomadel tundis. Ta jõudis vaevu meest vastu suudelda, kui too juba eemale tõmbus. Need sõnad või siis suudlus rahustasid printsi maha. "Ta oli mulle nii lähedal," sosistas Remy. "Sama lähedal kui sina mulle praegu ja ma ei teinud midagi. Ma lihtsalt vaatasin talle silma ja muigasin. Ma muigasin samal ajal kui ta mu kaela lõikas," pomises Rem. Okei, päris maha ta ilmselgelt ei rahunenud.

Frederick ohkas. "Sa ei olekski saanud talle midagi teha," sosistas Frederick tema näolt juukseid eemale lükates. "Ja kõik on korras. See... inimene on surnud." Ta ju ei teadnud, kas öelda mees või naine.

"Ma mäletan ta nägu, ma mäletan ta silmi. Ma mäletan ta hingeõhku," pomises Remy. Ta raputas kergelt pead. See oli segane. Et midagi sellist üldse juhtus. Et see mees talle nii lähedale jõudis. Kui ta ka oleks Frediga koos olnud, oleks too mõrvar ikka talle päris lähedale jõudnud. Kuidas ta lossi sisse sai? Sajad küsimused tiirlesid Remy peas.