Kauaoodatud kohtumine..

Amfissa ainult muigas ja vaatas Fredi ning järgnes talle rahulikult. Kordagi ei vaadanud ta isegi üle õla, printsi poole, et näha tema võidukat näoilmet. Kui ta üldse võidukalt ennast tundis tol hetkel.
Pärast seda, kui nad saatsid Valvkonnaliikme printsi juurde, krahmas Amfissa enda käe lahti."Sul oli õigus, prints on tõeline nuhtlus," kortsutas ta kulme ja vaatas siis Fredile otsa. "Kuidas siis jääb? Kas ma lükkan su maha nii, et sa teeskled teadvuse kaotust või me mängime neile ette toreda võitlusstseeni ja ma lasen viimaks ikkagi jalga?"

"Ma viin su vangikongi, aga sa põgened sealt," ütles Frederick lihtsalt. Tüdruk saab sellest valvurist seal igakell jagu. Aga ta ei tahtnud, et tüdruk reaalselt nüüd keeletuks jääks või mida iganes, sest ta oli siiski sõber.

Ka võimalus. Huvitav, milline oleks printsi nägu siis? Ta ohkas vaikselt. "Ja ma tõesti üritasin tema tuju paremaks teha. Kohutav, et inimestel pole viimasel ajal üldse huumorit. Järgmine kord toon talle õunu või midagi sellist. Võib-olla siis on ta nõus minuga mõõklema..." ohkas ta vaikselt ning jalutas rahulikult edasi. Väga tore, vähemalt nüüd saab ta teada, kus vangikoopad on ning kuidas järgmine kord orienteeruda.

Frederick ohkas taaskord. "Ära parem tule üldse siia," arvas Fred tasa. "Tal on tõeliselt halb olla ning see ei tee tal tuju paremaks." Mees avas vangikongidesse viiva ukse ning laskis Amfissal enda ees edasi minna.

Amfissa sulges ainult silmad ja vangutas endamisi pead. "Ma võin kihla vedada, et siin riigis hakkab peagi revolutsioon toimuma. Mäss. Vot mis meid ees ootab. Või midagi muud. Ja seda enamasti sellepärast, et meie pisipõnn ei oska vanematega kenasti ümber käia." Ta hingas sügavalt ja rahulikult sisse ning astus edasi.

"Jah muidugi..." ütles Fred. "See toimub nagunii, hoolimata tema käitumisest." Nad jõudsid vangikongide valvurini. "Ma jätan su nüüd siia," lisas Fred ning noogutas valvurile, kui too küsis, kas tavalisse kongi, ja suundus siis tagasi ukseni. See oli nagunii lahti, seega pole Amfissal põgenemisega probleeme.

Hetkel, mil Fred Amfissa minema vedas, hakkas Remy taas vibu laskma. See teenijaplika ei tundud Remy't piisavalt, et temast endale mingit pilti maalida ja öelda, et teab täpselt mida prints mõtleb. Ühtlasi oli see plika eikeegi ütlemaks, et Remy on halb valitseja. Nooruk keskendus kogu aja vibu laskmisele, ka siis, kui teised lossi noored harjutama tullid.

Neidis ei öelnud enam midagi vaid naeratas valvurile, kes ta vangi poole juhatas. Niipea, kui too talle selja pöörata jõudis, väänas Amfissa tema käe taha ning surus ta tugevasti vastu seina. Seejärel rebis ta tolle kiivri peast ära ning lõi ta üldse oimetuks.
Vaikselt naeru kihistades, võttis ta enda seljast teenijanna riided. All olid tal mustad püksid, kingad ja särk, mille varrukad oli ta ülespoole kerinud. Need alla tagasi lükanud, tõmbas ta kapuutsi pähe ning surus maski näo ette. Nügides valvuri veel seina äärde, jättes mulje, nagu too magaks, lahkus Amfissa kiiresti lossist.

Frederick suundus tagasi Remy juurde, kelle juures oli teine Valvkonna liige ning lubas noogutusega tollel ära minna. "Valvur viis ta kongi," ütles ta vaikselt. Huvitav, mis juhtuks, kui Amfissa ei saakski välja. Kas ta tapetaks siis ära? Kahju...

"Tore," pomises Remy ja lasi järgmise noole lendu, et see vihisedes läbi õhu märklaua pihta lendaks. Remy võttis uue noole. Ta laseb siin seni, kuni ta käsi enam ei kannata ja siis ta saabki närvivapustuse ja sureb maha sellesse. Olgu see plika seitsme põrgu nimel neetud. Talle midagi ütlema! Miks kõik talle järjepidevalt korrutasid, et ta pole oma isa vääriline? "Ma tahan oma isa näha," pomises nooruk siis ning pani vibu käest, hakates kuninga ruumide poole astuma.

Frederick ohkas tasa ning jälgis, kuidas Remy nooli edasi lasi. Vaene väike. Siis tahtis poiss korraga oma isa näha. Fred korjas tema keebi pingipealt ning andis selle teenri kätte ja suundus siis Remyle järgi, kui too kuninga ruumide poole minema hakkas. Muidugi ta soovis isa näha...

Koridorid, mis kuninga ruumidesse viisid olid haudvaiksed. Seal küll liikus inimesi, aga kõik olid kas ravitsejad või valvurid. Kõik olid vaiksed. Nad langetasid viisakaks kummarduseks pea, kui Remy neist möödus, Fred ning tema teener kannul. Viimaks jõudis nooruk oma isa magamistoa ukse taha. "Teie jääte siia," ütles ta Fredile ja teenrile. Ise astus Remy oma isa magamistuppa ning sulges ukse. Ta astus kuninga voodi juurde, kus mees rahulikult magas ning seisis mõne aja vaikides, vaadates oma isa kaamet nägu.

Frederick seisatas ukse juures ning jäi sinna valvesse, nagu teised valvurid, pilk kusagile kaugele suunatud. Amfissa tõenäoliselt on juba väljas, võib-olla isegi oma kodus. Ta ju ei saanud tüdrukut lihtsalt tappa lasta, mis siis, et ta aeg-ajalt ebaviisakas oli.

Remy oleks ilmselt lihtsalt lasknud Amfissal ainult keele suust lõigata. Aga hetkel ei mõelnud ta enam sellele teenijaplikale vaid oma isale, kes lamas siin voodis. Prints istus voodi äärele ja võttis oma isa käe. "Mida ma olen teinud, et su nime väärt pole?" küsis Remy vaikselt. Mis siis, et isa teda ei kuulnud. Ja kui olekski kuulnud ei oskaks ta ilmselt vastata. Mehe käsi oli tuline, ta oli kõrges palavikus ja seda ei saadud mitte mingisuguste ime rohtudega alla. Remy istus isa voodil kuskil kolmkümmend minutit. Siis tõusis ta ja väljus vaikides toast. Terve see aeg, lamas ta isa raskelt hingates oma haigevoodil. Nüüd, aga Sulges Remy vaikides oma isa toa ukse. Ta teener ulatas talle ta keebi ja Remy tõmbas selle selga, nii et see ainult ta parema õla kataks, nagu ikka. Seejärel hakkas noor prints vaikides mööda koridori edasi astuma.

Frederick ootas kannatlikult, kui Remy väljus, kuigi ta oli arvanud, et poisil läheb kauem. Kui prints lõpuks väljus ning edasi suundus, järgnes Fred talle mõned sammud tagapool, samuti vaikides. Pole tema asi ju küsida. Ning ta teadis, et kuningal on tõenäoliselt väga halb seisund... varsti saab see pisike siin kuningaks...