Kauaoodatud kohtumine..

Oli varahommik, ning Remy oli avaldanud soovi minna vibulaskmist harjutama. Nüüd nad olidki harjutusväljaku ääres ning Fred seisis Remyst natukene eemal ja jälgis, kuidas poiss nooli märklauda laseb, ja väga täpselt. Selles osas oli Fred nõrgem, kui Remy... Frederick toetas sõrmed harjumuspäraselt mõõgapeale ning vaatas huvitatult, kuidas Remy noolt nöörile pani. Ta oleks ka tahtnud seda õppida, aga samas talle piisas mõõgavõitlusest. Rüütel pidi mõõgakäsitlemist rohkem valdama nagunii.

Remy tõmbas nööri pingule ning lasi pärast hetkelist sihtimist noole lahti, see lendas vihisedes läbi õhu ja otse märklaua keskpunkti. Remy võttis uue noole ning sättis selle vibule, tõmmates nööri uuesti pingule. Uus nool vihises läbi õhu ja tabas märklaua keskpunkti. Nad olid seal juba mõne aja olnud. Kahekesi. Mitte keegi teine ei viitsinud end nii vara üles ajada. Remy polnud öö läbi korralikult maganud. Kuninga seisund oli üleöö halvenenud. Nüüd lasi noor prints siin sõnagi lausumata nooli märklauda, nagu üritaks nooltega seda märklauda pooleks lasta või midagi. Järgmise noolega lasi ta eelmise noole pooleks.

Vajalikku kohta sissehiilimine ei olnud Amfissa jaoks erilisi raskusi valmistav. Veel vähem valmistas tema jaoks raskusi vajalike riideesemete varastamine ning mõne aja pärast nägigi ta välja nii, nagu kõik teenijad selles lossis. Ta hoidis enda pead alandlikult maas, käed kõhu ees kokkupigistatud ning õlad kergelt longus. Õnneks ei liikunud nii vara mitte kedagi ringi niiet tema ainsaks ülesandeks jäi otsida üles Fred ja Remy, kuigi ta kahtles, et nood nii vara üleval on. Isegi kui ei ole, siis ta sai lossi senikaua uurida ja imetleda kõiki neid raudrüüsid, mis koridorides seisid.
Viimaks aga sattus ta kuidagi välja, harjutusväljaku juurde ning seal ta märkas tuttavat kuju. Fred. Ja see teine, kes vibu laskis, oligi arvatavasti nende pisike prints. Muie ilmus tema näole. Ah, et selle tupsukese naisi oligi ta mõrvanud? Amfissa astus Fredile vaikselt, peaaegu hääletult lähemale ja naeratas rõõmsalt:"Hommik," sosistas ta vaikselt.

Frederick võpatas, kui järsku tuttavat häält kuulis. "Mida sina siin teed?" küsis Fred koheselt, sõrmed kindlalt mõõga käepideme ümber sulguma. "Kuidas sa sisse said?" küsis ta hästi natukene vaiksemalt. Ta pilk rändas Remyle, ning siis tagasi Amfissale. See ei olnud üldse hea märk, et naine siia siiski vägagi hästi sisse sai ning end edukalt teenijannaks teha suutis.

Remy pilk liikus hetkeks üle õla, kui ta sosistamist kuulis. Nähes aga üht nende lossi teeniannat, keskendus Remy taas vibulaskmisele, et kõiki eelmisi nooli puruks lasta, mis ta märklauda oli lasknud. Remy kuub ja püksid olid täna sügavsinised, sinine oli ka tema keep, mis Fredi juures ühel pingil oli. Remy kuue rinnal ilutses kuldne Baratheonide kroonhirv. Tal olid jalas mustad nahast saapad. Nooruk ilme oli tõsine ja kogu tähelepanu koondus märklaua tabamisele.

Ta ei teadnud, kuidas Fred suutis selles olukorras tõsisena käituda. Ja veel käe oma mõõgale libistada? Amfissa pasetas oma käe Fredericku omale ja vangutas pead, andes sellega mõista, et ta ei kavatse noormehe kullatükikesele mitte midagi halba teha. Vastupidi, ta tuli siia hoopis uudishimust. "Läbi uste, muidugi," luiskas ta, kallutades pea küljele. Siis aga vaatas ta printsi poole, kes oli teda vaid korraks silmitsenud. Alles nüüd märkas ta, kui väga hästi sobisid poisi riided kokku tolle silmavärviga. Mõlemad olid Amfissa arust meresinised ja armsad. Kuid talle ei jäänud märkamatuks poisi tõsine, võib-olla isegi kurnatud näoilme. "Kas midagi juhtus?" küsis ta vaiksel sosinal Fredilt, suutes viimaks oma pilgu kõrgeaususelt ära rebida.

Frederick astus pisikese sammukese kõrvale, kui Amfissa teda puudutas. Läbi uste, indeed. "Kuningal hakkas öösel veel halvem," vastas Fred tasa, kui murelikult Remy poole vaatas. Tal oli nii kahju pisikesest. Frederick ohkas vaikselt, aga suunas pilgu siis tagasi Amfissale. Vähemalt suutis Remy praegu vibulaskmisele keskenduda, mitte ei tahtnud ära joosta või midagi sarnast.

Amfissa vaatas Fredi poole sellise näoga nagu hakkaks ta kohe naerma. Kuid koheselt muutus tema pilk kaastundlikuks ja ta vaatas uuesti noore printsi poole. Sellest siis tuleneski see noolte lõhkumine. Amfissa hingas sügavalt sisse ja vaatas uuesti Feedi poole:"Sina teda lohutada ei ole proovinud?" küsis ta veek vaiksemalt. Neidise suunurgad värelesid kergelt. Sellega vihjas ta üksjagu enda teooriale, kuigi ega seal enam midagi tõestada eu olnud.

Frederick põrnitses Amfissat natukene uskumatul pilgul. No ta oli üsna kindel, et naine oli toimuvast aru saanud, aga ikkagi. "Ja kuidas see välja nägema peaks? Viin ta linna, kus tal on ka võimalus surma saada?" Fred jättis oma sõnadega mulje, nagu poleks vihjest aru saanud, aga Amfissa nagunii teadis.

Remy lennutas aina uusi ja uusi nooli märklaua pihta kuni viimaks viis pilgu üle õla. See teenijaplika oli ikka veel seal. Huvitav miks. Mida ta tahtis? Remy haaras uue noole järele enda kõrval, kui avastas, et nooled olid otsas. Neetud. Äkki see plika oli saadetud tema teenri asemel. Kuigi see oli vähetõenäoline. Remy vajas oma teenrit ka mitte nii tihti, et nad reaalselt ta välja peaks vahetama või midagi. Remy silmitses märklauda. Ta tahtis ju veel lasta. Prints pani vibu käest, tal polnud tahtmist väga kellegagi rääkida, isegi kui see tähendaks vaid teenijaplika noolte järgi saatmist. Sestap astus Remy ise piirdest mööda ja marssis üle väljaku märklaua juurde, kust ta nooli välja hakkas kiskuma.

Fred vaatas koheselt Remy poole, kui silmanurgast liikumist märkas, aga kutt läks vaid nooltele järgi, mis iseenesest oli veider, sest ta tavaliselt saatis teenrid neid tooma. Huvitav, kas Amfissa oleks käsku täitnud, kui Remy seda nõudnud oleks. Sellele mõeldes pööraski ta pilgu tagasi naisele.

Amfissa ainult muigas ja vastas Fredi pilgule. Oli ta tõesti arvanud, et suudab midagi sellist Tema eest varjata? küsimusele ta ei vastanud. Amfissa oki oma ettepanekuid teinud väljakul. Ainus mida neil selleks vaja oleks lAäinud olidki valvurid ja kiired hobused, kes printsile järele joosta suudaksid.
Kui ra märkas silmanurgast liikumist, vaatas temagi printsi poole ja kergitas pisut kulme avastades, et too ei sunnigi teda midagi tegema. Selle asemel oli too ise nooli korjama läinud. Amfissa hingas sügavalt sisse ja vastas uuesti Fredericki poole juskui oleks temal mingisugune hea lahendus olemas.

Remy kiskus nooli märklauast välja, aina vihasemaks muutudes mida tugevamini nad seal kinni olid. Kõik puruks lastud nooled loopis ta eemale. Kasutada neid nagunii ei saanud ja tal kama see väljaku korrashoid. Tal oli kõigest nii ükskõik. Remy kiskus nooli aina vihasemalt märklauast välja, karjudes juba tigedalt, kui üks nool välja tulla ei tahnud.

Frederick pööritas pisut Amfissa poole silmi, aga võpatas, kui Remy veel tigedamaks muutus, kui ta niigi oli. Ta saatis vabandava pilgu tüdrukule ja sammus siis üle platsi Remy juurde. "Shh, nooled pole milleski süüdi," ütles mees vaikselt, kui kinnastatud sõrmed hetkeks kuti käele toetas ja siis ise tal need viimased nooled välja tõmbas. Väike nõrgukene.

Remy tõukas Fredi eemale. "Ära aita mind!" karjus ta. "Sa ei saa kõike korda teha! Sa ei saa kõike siin ilmas parandada! Sa ei saa lihtsalt tulla ja kõike korda teha!" karjus Remy vihaselt ja märkas alles siis, et see teenijaplika vahib ikka veel seal. Remy võttis välja tõmmatud nooled, ning marssis nendega tagasi piirdeni, kus ta oma vibu võttis. "Mida sa vahid!" nähvas Remy Amfissale, kui sinna jõudis. Hoidku oma pilk parem maas.

Frederick ohkas vaikselt. Ta oli vaid sammukese tagasi astunud, sest ega Remy eriti tugev ei olnud. Ta järgnes noormehele ning seisatas tema kõrval. "Raevutsemine ei aita samamoodi," ütles Fred rahulikult. Ja kui ta siin niimoodi vibuga jätkab, laseb ta maha ka veel kellegi.

Amfissa seisis endiselt koha peal ja vaatas kerge rahutusega seda, kuidas prints raevutses. Viimaks otsustas Remy tema peal natuke enda viha välja elada ja võttis tüdruku käsile. Kuid Amfissat see ei kõigutanud. Ta isegi ei solvunud. Selle asemel, et pea alandlikult langetada, neidis muigas ja kallutas pea kergelt küljele. "Sa parem kuula Fredi. Viimane asi, mida inimesed tahaksid oleks veel see, et meie noor prints lamaks närvivapustusega voodis ega suudaks ennast liigutada."

Remy tõmbas just vibu vinna kui kuulis, mida teenijaplika talle ütles. "Mida sa ütlesid?" küsis Remy lastes vibunööri lõdvaks ja pöördus naise poole. "Sa julgesid mulle midagi öelda? Ma võin lasta sult keele suust välja lõigata selle eest!" käratas Remy vihaselt. Mingisugune lihtrahvast teenijaplika ei tule teda kamandama ega ütlema talle, mida ta tegema peaks. Remy võiks siin samas talle noole kerre lasta selle eest ja keegi isegi ei küsiks, mis juhtus. Ta oli Seitsme Kuningriigi troonipärija. Ta oli sama hästi kui kuningas. Igasugused lihtkodanikud pidid tema ees lömitama. Ja see polnud liialdus nad tõesti p i d i d seda tegema.

Neidis kergitas kulme. See oli naljakas. "Oh, närvidest on kõrvakuulmine ka juba halvemaks muutunud? Pole hullu, ma ütlesin, et viimane asi, mida meie riigi rahvas sooviks, oleks see, et lisaks kuningale lamaks prints närvivapustuse käes voodis ega suudaks ennast liigutada," kordas ta ennast rahulikult, lastes peal taas kergelt küljele vajuda. Ähvarduse peale hakkas Amfissa aga naerma ja ta vaatas korraks Fredile otsa ja siis Remyle. Ah, niisugune oligi nende põngerjas. Neidis vaatas uuesti uurivalt poisile otsa. "Ma tean, et sa võid seda teha. Kuid see ei tähenda endiselt, et ma sinu ees kummarduma hakkan. Inimesed teenivad austust välja. Nagu sinu isa, ütleme nii. Ei, ma ei solva teda, ega alanda. Ta on väärt mees ja loodetavasti saab temaga kõik korda," lisas ta veel, toon kergelt ettevaatlikumaks muutumas. Kuid siis muutus Amfissa taas lõbusamaks. "Närvide leevendamiseks pakuksin ma teile mõõklemise välja. Kas te sooviksite minuga mõõgelda?"

Remy oli vapustatud selle naise sõnadest. Kuidas ta üldse julges midagi sellist talle öelda. "Võta ta pea maha!" kamandas Remy vihaselt Fredi. "Ma tahan seda piigi otsa ja kohe!" käskis noor prints tigedalt. Kuidas ta julgeb temaga sedasi rääkida? Talle nii öelda? Ja siis teda veel mõõgavõitlema kutsuda? Kuidas tal jätkub jultumust, et oma printsiga sedasi rääkida.

OT: Tegelt ka, lihtrahval ei jätku nii palju jultumust, et kuningaperega sedasi rääkida.

Frederick jälgis kohkunult nende vestlust. Amfissa tõesti tahab surma saada. Käsu peale Fred võpatas. Kuidas ta tapab enda põhimõtteliselt parima sõbra? "Ta ilmselgelt ei kuulu lossirahva hulka ja kas on hea mõte teda laste ees hukata?" vastas Fred kõhklevalt, kuigi ta sõrmed põimusid mõõga käepideme ümber. Käsku ei saa eirata, kuigi väljakule olid väikesed lapsed mängima jooksnud.

Remy viis pilgu lastele. "Ta käitus minuga lugupidamatult," sõnas prints. "Vii ta vangikongi, küll talle vastav karistus määratakse," sõnas prints siis. Ta hoolitseb ise selle eest, et selle lugupidamatu eide keel suust rebitakse. Ja kui kuninga käsi seda ei tee, kuuleb sellest kuningas ise, kuidas lihtrahvas tema pojaga käitub.

Peaga maha? Amfissa pea langes kuklasse ja ta tõi kuuldavale kerge naeru, mis kajas aias vastu. Ta viis lõbusa pilgu Fredile ja nägi kohe ära, kui pinges too oli. Jah, võis ju oletada, et Amfissa tuli siia enesetapu soovil, kuid igal ühel oli oma arusaam "lõbutsemisest". "Lugupidamatult?" kordas neidis ja vaatas printsile kulme kergitades otsa. "Alustuseks, ma mainisin, et te võiksite kõigest maha rahuneda. Närvivapustus ei ole harv nähus. Inimesed võivad sellest surra ja nagu ma aru saan, olete te kohutavas stressis oma isa pärast," sõnas ta vaikselt ja rahulikult, tegemata välja laste kilgetest, mis tema häälest üle käisid. "Samuti pakkusin ma teile mõõklemise välja, mille te kahjuks võtsite vist kohutava väljakutsena vastu sest ainus, mida mina soovisin, oli teile leevendust natuke pakkuda. Kuid see selleks," ta vaatas uuesti Fredi poole ja muigas. Kas too kavatseb oma kallima käsku täita või mitte?

Remy käsi langes automaatselt kohale, kus tavaliselt ta mõõga käepide oli. Aga täna oli seal vaid õhk. "Pane oma suu kinni või ma lasen Ser Frederickul su keele siin samas välja rebida!" käratas Remy. Ta ei tahtnud kuulda enam ühtki sõna naise suust. Ja naisega mõõgavõidelda? Mis ta oli loll peast või ainult tegi nägu, et on? Ükski naine ei osanud mõõka käeski hoida. Välja arvatud ehk Martellid, aga see eit oli siin kõike muud kui Martell. Ja katsugu Fred ainult ta käsku eirata.

Frederick ohkas sügavalt ning astus siis Fredi käsku järgides Amfissa juurdee. "Jää vait või ma peangi su ära tapma," sisistas ta naist endaga kaasa tirides. Vangikongidesse minek it is. Teepeal kohtas ta ühte teist Valvkonna liiget, kelle ta Remy juurde saatis. Kurat Amfissa oma temperamendiga, ei suuda vakka püsida.