They're waiting for you

"Muidugi kohe," noogutas prints. Nad hakkasid harjutusplatsi poole astuma, Fred ustavalt kannul. Kui nad sinna jõudsid, kostus nende kõrvu metalli kolin vastu metalli. Seal harjutas alati keegi.
"Mu prints," kummardus treener tema ees, "ja mu leedi," lisas mees ning suudles leedi kätt. "Kas tulite harjutama mu prints?" küsis treener.
"Ei," vastas Remy. "Mu leedi tahab näha, kuidas mu vend harjutab," vastas Remy kõigest. Eemal harjutaski ta 13-aastane vend oma treeneriga. See tüüp veedaks vist ööd ka siin platsil harjutades kui und ei vajaks.

Alya noogutas nõustuvalt, suundudes printsi kõrval harjutusplatsini. Läbi õhu vihisevad mõõgad püüdsid kohe neidise tähelepanu endale. Põnevam vaatepilt igatahes kui aialilled. Alya ulatas üsnagi hajameelselt enda käe nende juurde astunud treenrile, noogutades kergelt peaga. Jälle see totter viisakus. "Ta on osav," kiitis neidis, pilk noorel poisil. "Soovib ta valvkonda astuda?" küsis Alya pilku hetkeks Remy'le viies. Miks muidu poiss nii palju treeniks.

"Mu isiklikuks ihukaitsjaks tahab hakata," muigas Remy, jälgides oma venda. Mis tal muud üle jäi. Kuningat temast ju ei saanud. "Ta on osav, aga on temast osavamaid," sõnas Remy hajameelselt. "Ta peab veel kaua treenima, et näiteks mu praegusele ihukaitsjale vastu seista," teatas Remy tähtsalt. Ta polnud ise oma vennaga varem võidelnud, seega ei julgenud ta öelda, kas tema kindlalt saaks oma vennast jagu. Samas, rääkida võis alati. Küll ta vabanduse leiaks, et vennaga mitte vastakuti astuda.

"Kõrged sihid on head," sõnas Alya kerge naeratusega, viies pilgu tagasi treeningplatsile. Sabarakku mainides rändas neidise pilk siiski korraks tolle poole ja neidis astus printsile sammukese lähemale, et ihukaitsja kogu nende juttu kuulma ei peaks. Kuigi ta oli arvatavasti oma kõrvakuulmist piisavalt teritanud ja kuulas neid vägagi hoolikalt. "Kas ta käib alati teil kannul, mu prints?" küsis Alya kerge muigega.

Muidugi Frederick kuulis. Midagi peab enda elu jooksul õppima ka. Fred põrnitses pisikest vahemaad tüdruku ja Remy vahel, aga hingas sügavalt sisse ning sundis end maha rahunema. Kas ta käib tal kogu aeg järgi, jah. Prints vajas kaitset, erinevalt mõnest Lannisteripreilist, kellel sellisel ajal üksi ringi käia lubati.

"Mitte siis kui ma ta enda kannult maha raputan," sosistas Remy vastu ja muigas kavalalt. See õpitud viisakus hakkas kuskile kaduma. Aga noo, muidu oli Fred jah koguaeg Remy sabas aga aeg-ajalt raputas kutt mehe oma sabast ikka maha ka.

"Nii et ka mu prints leiab, et keelatuses peitub võlu," muigas Alya. Kes oleks võinud arvata, et printsil ka selline paha poisi külg on. See oli palju ligitõmbavam kui see viisakas ja tubli pool Remy'st. "Kas ta on alati teie isiklik valvur olnud või saite te kunagi vabalt ka liikuda?" küsis neidis, otsustades pärast hetkelist mõttetööd, et see on parem variant kui küsida, kas tal on sabarakk, sest riigikorraldus on sassis.

Fred polnud ainus isik, kes noorte juttu pealt kuulamas oli. Erinevalt rüütlist ei teadnud nood aga neljandast kõrvapaarist midagi. Alessa suurim mure oli, et kui Remy kavatses oma valvuri maha raputada, siis võib ka tema nad ära kaotada. Pikapeale leiaks ta nad uuesti üles, kuid kaotaks jälle osa nende jutust. Siiamaani polnud midagi riigile ohtu kujutavat kuulda olnud, kui kasulik oli see informatsioon ikkagi.

"Ta on koguaeg mu ihukaitsja olnud jah," noogutas Remy. "Või noh, viimased viis aastat. Viimased kuuaega on ta mind vähe rohkem jälgima pandud," lisas prints. "Ma olen kroonprints, et olla armastatud, peab ka mõni vaenlane olema," muigas nooruk. Ta pööras pilgu oma vennale, kes just enda treeneri relvituks tegi. Neetud, ta oli hea ja ta treener nõudis talt palju ja juhendas teda ja ta vend oli ise väga püüdlik. Remy peaks ka rohkem treenima, aga ei, "prints te teete endale viga" "prints te olete vigane" ütlevad nad talle. No seitsme põrgu päralt. Kui ta tahab võidelda, siis ta võitleb. Kui ta kuningaks saab ei õpeta enam keegi teda.

"Kõlab tüütult," ütles Alya ülimalt otsekoheselt. Kui nad juba viisakusreeglid kõrvale heitsid, eks ole. Neidis naeratas kergelt, märgates samuti printsi venna edusamme. Treenerit relvituks teha oli ikka väga suur asi tema silmis. Jututeema mõlkus siiski tal mõtteis, millest oli tingitud ka mõtlik ilme neiu näol. "On teid rünnatud ka nende vaenlaste poolt?" uuris Alya.

Remy jälgis oma venda, küsimus tuli ootamatult. Ta viis pilgu neidisele. "Jaa," vastas ta ausalt. "Aga valvkond on need vaesekesed relvituks teinud enne kui nad mind siit lossist leidnudki on," vastas Remy. Mis tähendas, et ühtki pistoda tema kõrile veel surutud poldud. Aga ilmselt muutus olukord palju tulisemaks vahetult peale kuninga surma. Seda enam, et mõlemad kuninga vennad juba praegu trooni endale tahtsid. Kuninga oma vennad. Baratheonid. Mis siis veel teistest kodadest rääkida.

Alya oli vastusest mõnevõrra üllatunud, kujutadeski reaalselt seda pistoda kõril versiooni ette, kui Remy oma vastust täpsustas ja neidis rahuneda võid. "Seda on hea kuulda," lausus Alya, muiates siis kergelt. "Tähendab.. Seda, et vaenlased mu printsi lähedale pole pääsenud. Valvkond teeb head tööd," lisas neidis. Huvitav, mitme sekundiga ta pea maas oleks, kui ta väidaks, et see hea on, et Remyt jätkuvalt rünnatakse..

"Muidugi teevad nad head tööd. Nad on parimad mõõgavõitlejad kogu riigis," teatas prints uhkusega. Ja see oli jälle tõsi. Valgesse Valvkonda pääsesid ainult parimad rüütlid. Parimad ja ustavamad. Kuninga ja tema pere elu ei saanud ju lihtrüütlite kätte usaldada.

Alya noogutas kerge muigega, viies pilgu tagasi treeningplatsile. Remy vend oli tõesti väsimatu ja väga tubli. "Ootad sa kuningaks saamist?" küsis neidis mõni hetk hiljem, kortsutades taas kulme, kui mõistis enda küsimuse väära kõla. "Ma ei pea silmas midagi halba teie isale, mu prints. Lihtsalt, kunagi võtaksite te üle nagunii," täpsustas Alya taas oma kaheti mõistetavat küsimust.

Ka Remy kortsutas kulme, tahtes juba vastata, et ei, ta ei oota oma isa surma, aga siis parandas neidis enda küsimust. "Ma ei tea kas just ootan, mu leedi, see on paratamatus," vas noormees kuidagi neutraalselt. Ootas ta jaa. Sellele mõtlemine hirmutas teda tegelikult kohutavalt. Ta ei osanud midagi oodata või karta. Ta teadis nii palju kui oli oma vanemaid rääkimas kuulnud, et tema kaitse muutub veelgi rangemaks, kui see siiani on olnud. Polnud asi mida oodata otseselt.

"Te saaksite troonil olles suuri asju korda saata," sõnas Alya kerge naeratusega. Kuigi jaa.. Esiteks pole kõik nii ambitsioonikad ja teiseks on tal siiski nõunikud ja puha, kes teda tagasi hoiavad, kui ta liialt grandioosseks oma plaanidega läheb. Aga lust ja lillepidu oleks elu siiski. Kuigi kui praegust kuningat vaadata, siis jah.. Mitte nii lõbus elu. Alya pööras pilgu tagasi treeningplatsile, et mõtteid mujale saada.

Remy naeratas. See oli selline viisakas "ma ei hakka sinuga vaidlema, sa oled naine" naeratus. Loomulikult ei pidanud Alya täpselt aru saama, mida see naeratus tähendas. Ka prints pööras oma pilgu treeningplatsile. Ei tea, mida suurt ta korda peaks saatma peale selle, et riigis rahu hoida?

Alya oli nii harjunud nende näkku surutud 'ma teesklen viisakust' naeratustega, et ei hakanud Remy ilmes mingit tagamõtet otsima. Kuigi kui ta sellele rohkem tähelepanu pööranud oleks, järgneks sellele arvatavasti vaidlus, sest Alya polnud nähtavasti oma tulevikuvaatega kodukana rollis kuigi rahul. Aga ega ta sinna suurt midagi teha ka ei saanud. "Kas te unistate müüri nägemisest, mu prints?" küsis Alya mõtlikul ilmel.

OT: Väike näpunäide, kui sa mõtled THe Walli kaugel põhjas, siis kirjuta Müür suure tähega, muidu jääb mulje nagu sa räägiks linna müüridest. Aga kui sa mõtlesidki linna müüre, siis ma olen ohmoon ja samas siis ei meikiks su küsimus sensi ka.

Remy viis pilgu Alyale. "Kas just unistan, aga ära tahaks seda näha küll," noogutas prints. See on siiski suurim asi mis inimkätega ehitatud. Aga kunas tal veel nii pikk reis ette lubatakse võtta. Mitte enne kui ta kuningaks on saanud ilmselt. "Kas keegi teie kojast osaleb ka turniiril?" küsis Remy teemat vahetades.

OT: Mõtlesin ikka seda massiivset asjandust. Ja ma pole kindel, kas ma enda vennaga nüüd väga huupi panen, aga ma loodan, et ta võib osaleda.


"Mina samuti," vastas Alya kerge naeratusega. Ta oli vaid jutte kuulnud ja nende järgi oli Müür üsnagi suursugune. Ja samas hirmutav, mis muidugi paelus neidist veelgi enam. "Jah, osaleb. Mu vanem vend," vastas neidis kergelt hajameelsel ilmel, mõtted ikka Müüri ja selle juures, kuidas ta kunagi koguni teisele poole pääseb.

Kes üldse tahaks teisele poole minna. Seal oli ju lõputu ja külm lumi. Remy polnudki lund näinud. Või noo, natuke ikka. Ettekujutus tal sellest oli, aga suured lumeväljad väga ei tõmmanud teda enda poole. Üldse oli külm vastik. Ja ometi tahaks Müüri näha eks ole. Remy noogutas mõtlikult vastuse peale. "Kas mu leedi sooviks veel lossi näha?" küsis Remy. "Või tehti teile juba tutvustav jalutuskäik?" küsis prints.

Mnjaa, aga ega ta sinna jääma ei pidanud. Korraks vaataks ära ja uudishimu oleks rahuldatud. Samas mingeid olendeid oleks äge näha. Ohtlik, aga siiski äge. "Meeleldi," vastas Alya mõtteist ärgates, viies pilgu printsile. "Meid juhatati vaid meie eluruumidesse," lisas neidis õrnalt pead raputades. Ise ta ka väga ringi konnata ei tahtnud.

Remy noogutas koridoride poole, ning peagi liikusid nad mööda lossi. Ta näitas neiule, kus miskit tähtsamat asus. Üsna pea oli aru saada, et tal oli päris igav.

Alya noogutas aegajalt viisakalt erinevaid ruume uurides, kerge muie näol. "Küll on kahju, et teid välja ei lubata, mu prints," sõnas neidis mingi hetk. Väike ratsaretk ümbrustesse kuluks ära. Aga temagi oli ju teadlik, millised piirangud rasketel aegadel printsil peal olid.

"Selles on tõesti kahju," noogutas Remy. Ka tema tahtis ratsutama minna. Nüüdseks juba ükskõik kuhu, aga lossi väravaist välja. Turniiri ju peetakse lossist väljas, linnastki väljas, kas teda seda ikka lubatakse vaatama? Oleks absurd, kui ei lubata. See turniir oli siiski tema auks korraldatud ju. "Kas leedi soovib veel midagi näha?" küsis Remy viisakalt ning manas meeldiva naeratuse näkku.