They're waiting for you

Lannisterid olid saabunud lõuna ajal, neid olid tervitanud teenrid, kes nad kenasti nende kambritesse juhatas ja lühidalt lossi tutvustasid. Remy ja tema ema olid sel hetkel kuninga juures, tema haigevoodi kõrval olnud. Nüüd oli sellest möödas paar tundi. Remy jalutas sisehoovis, kus kasvasid mõned puud ja põõsad ja lillekesed ja oli muidu kena muru. Ta oli igavusse suremas. Mõõka printsi vööl taas polnud, kuigi ta oleks tahtnud seda kanda. Äkki ta peakski seda kandma. Tekitaks hirmu neis, kes talle halba tahavad. Fred oli temaga, kõndis printsist paar sammu taga pool. Remy kandis violetseid riideid. Baratheonide kroonhirv oli ta kuuele tikitud ja tumelillakeep rippus üle parema õla.

Alya oli kambris end väheke värskendanud - nädal aega teel võttis ikka päris läbi - ja kleidi ära vahetanud. Nüüd suundus ta enda ilusas helerohelises kleidis, mille ta väidetavalt muide ise teinud oli - täielik vale ilmselgelt, sest ta ei sallinud käsitööd, sisehoovi, kuhu ta ema teda muidugi väga läbinähtavate vihjetega suunas. Polnud ju eriline saladus, et teda taheti tolle printsiga paari panna. Mis tekitas Alyas vägagi vastakaid tundeid. Osalt teadis ta, et peab nagunii varsti mehele minema ja prints oleks päris hea saak enda positsiooni tõttu. Teisalt ei kavatsenudki ta mingiks trooni kõrval seisvaks nipsasjakeseks hakata. Parema meelega ei abielluks ta üldse, kui selline võimalus eksisteeriks. Aga häid kombeid tuli siiski üles näidata - olgu siis tegu tema tulevase kaasaga või ei. Niisiis sammuski Alya mööda võlvkäiku, pöörates siis väikesele rajale, mida mööda ta Remy'le täpselt vastu sai kõndida. Kerge naeratus kaunistas ta nägu ning neidise lahtised juuksed vajusid kergelt ta näo ette, kui ta viimaks printsi ees seisma jäi. "Mu Prints," tervitas ta noormeest kerge kniksu ja peanoogutusega, ulatades Remy'le oma vasaku käe, nagu kombeks oli.

Remy oli juba protesteerima asumas, et tal on kohutavalt igav kui Alya tema teele astus. "Mu leedi," vastas prints, võttis neidise käe, ning suudles õhku selle kohal. Õõh, viisakusavaldused. Samas oli kõrgemast soost isikuga alati parem suhelda kui mingite teenijatega. See, et neid paari panna taheti oli hetkel veel kuulujutt. Aga ilmselt peagi üsna reaalne võimalus, sest kuninga haigestus süvenes iga päevaga ja mida kiiremini prints omale naise võtab seda parem riigile. "Kas sõit oli raske?" küsis prints viisakalt, kui oli end taas sirgu ajanud.

Tema ema oli igatahes sellest kuulujutus väga elevil juba praegu. Sõidu ajalgi oli ta pulmadest rääkinud. Väkk. Alya viis hetkeks pilgu printsist tagapool seisvale mehele, kes siis nähtavasti printsi ihukaitsja oli. Ei tea, kas see oli niisama kord selline või oli printsi elu ohtu seatud.. Küsida sellist asja ka kuigi viisakas polnud. Vähemalt mitte seal. "Kõigest pisut väsitav," vastas neidis pilku tagasi Remy'le suunates, see maast madalast harjutatud võluv naeratus endiselt huulil. "Kas tohib Teiega jalutuskäigul liituda?" küsis Alya, sest no.. Seal seista oleks tobe ja pealegi oli Remy seal enne juba ringi konnanud. Saab seltsi siis vähemalt.

"Loomulikult tohib. Kui leedi just midagi muud teha ei soovi," sõnas Remy viisakalt. Ta noogutas teeraja poole ning hakkas mööda seda edasi astuma. Fred truult kannul. "Kas te olete esimest korda King's Landingus. Ei imestaks, paljud sinna väga tihti ei sattunud. Polnud ju nagu otseselt asja. Kui just turniire ei korraldatud. Varsti oligi tulemas turniir printsi auks.

Frederick oli siiani vaikides Remyst tagapool kõndinud, aga juba kavatses hakata poisiga rääkima, kui Lannister nende ette ilmus. Need kuulujutud... Fredil oli üsna raske mitte siinsamas tüdrukut ära tappa, aga ta hoidis end vaos ja silmitses tüdrukut emotsioonitult, kui oli tervituseks tema ees viisakalt, kuigi kangelt, kummardanud. Noh, ta pidi ju rüütlina kodadest pärit olevaid emandaid tervitama. Aga mees püsis vait, nagu temalt ehk oodataksegi, pilk aeglaselt Remy ja Alya vahel liikumas, ja siis jälle ümbruses. Talle ei meeldinud see mõte Remy võimalikust tulevasest abikaasast tema juures.

Alya oleks väga hea meelega öelnud, et ta peaks parema meelega printsiga kahevõitlust või miskit taolist, aga viisaka leedina polnud tal väga õigust taolisi asju välja pakkuda, nii et neidis seadis end selle asemel Remy kõrvale, sammudes mehe kõrval edasi. "Jah. Nagu näha, siis vastavad jutud tõele. Siin on tõesti väga kaunis," vastas Alya, suunates pilgu teerajale. "Aga Teie? Olete Te kunagi Casterly Rock'i külastanud?" küsis neidis vastu. Samas oleks ta siis sellest kuulnud arvatavasti. Kui prints isiklikult kuskile tuleb, siis on see üsnagi suur tippsündmus. Aga mine tea ka.

"Tegelikult pole ma peale King's Landingu ja Storm's Endi väga palju teisi kindluseid külastanud," vastas prints ausalt. "Ja viimasel ajal ei lubata mind enam King's Landingusse ka," lisas noormees ning saatis etteheitva pilgu Fredile. Nagu too oleks süüdi, et kuningas ja kuninganna keelavad printsil kindlusest väljuda. Hea, et tema tuppa teda lukutaha ei pannud. "Te tulete ju turniiri ka vaatama, mu leedi?" küsis Remy, olgugi, et see kõlas rohkem faktina kui küsimusena.

"Siis kanname me sarnast saatust," sõnas Alya, lubades endale pisukese muige. "Ka mina olen vaid kodukandis ringi reisinud," täpsustas neidis. King's Landingusse tulek oli tema jaoks seetõttu üsnagi suur ja elevusse ajav ettevõtmine. Kuigi ta vanemad suutsid sellegi vähese lõbu oma viisakusreeglite pideva kordamisega ära rikkuda. "Miks siis nii?" küsis Alya, viies samuti pilgu hetkeks üle õla. Veider oli, kui keegi neil sabas käis. "Muidugi. Ei jätaks seda mingi hinna eest nägemata," vastas Alya. Karmid kahevõitlused? She's in.

Frederick muigas ainult Remy poole, kui too teda selle eest etteheitvalt vaatas, et ta linna ei saa. Ega tema neid käske ei andnud. Siis liikus jutt turniirile, ning Frederick pidi ohet tagasi hoidma, sest ta oli juba vaikselt uuesti hakanud tahtma seal osaleda. Aga Remy ei lubanud. Tüdruku sõnu kuuldes aga ta surus turtsatuse alla. Ta ei sobinud enam Remy kaitsjaks vist, ta tihti ei suutnud pokerface-i hoida. Kurb. Aga turniiridel tegelikult polnud ju suurt midagi vaadata... mis siis, et Fred osaleda tahtis. Ta tahtis ka teisi hobuse seljast maha lükata. Nigu väike laps jonnib.

Turniire tulid paljud vaatama, üle kogu riigi. See oligi üks suur vaatemäng. Aga küsimuse peale Remy vaid raputas ükskõikselt pead. "Mu vanemad lihtsalt tahavad, et ma nendel segastel aegadel lossis püsiks," vastas prints. "Ega siin nii hull polegi. Ma saan oma mõõgavõitluse oskust parandada," lausus noormees naeratades. Ei olnud hull jah? Ta oli igavusse suremas seal. Seda enam, et teda ei treenitud ka korralikult. Ta vend oli väike rüütel vallmis juba. AInult treeningplatsil oma aega veetiski.

Segased ajad.. Mnjaa.. See seletas härra Sabaraku. "Kuidas kuninga tervis on?" küsis Alya veidi kõhklevalt. Talle oldi küll öeldud, et seda teemat tuleks vältida, aga noh.. jah. Millal see varem teda peatanud oli. Uudishimu ületas ikkagi kõik. "Ma soovin, et minulegi mõõgavõitlus lubatud oleks," sõnas neidis kerge naeratusega. Eriti raske oli veel kahe vanema venna kõrval mingile tikkimistööle keskenduda, kui need mõõkadega vehkides teda ahvatlesid.

Nii tähtis sündmus kui Lannisteri preili ja Remy vaheline vestlus oli ka Alessandra kohale meelitanud. Lõvisid lossi lähedal väga ringi ei liikunud ja uut nuppu mängulaual pidi kiirelt tundma õppima. Siseõues oli vähe kohti kuhu peituda ning peale hiljutist kohtumist printsiga, ei julenud tüdruk end teenijaks riietada. See välistas põõsaste pügamise või lillede istutamise. Tumm neiu oli peitunud aastasadu kuivanud olnud kaevu. Seda polnud õieti kunagi veevõtmiseks kasutatud. Umbes viis meetrit allpool maapinda avanes silindrikujulisse sügavikku pisike käigusuue ning sealt keerles mööda seinaääri alla keerdtrepp. Järjekordne pääsetee, mille abil iidammu valitsejad lossi varitsevate ohtude eest. Hiljem ehitati kaevusuudme kohale pisike ilutiik, selle allääre raidkaunistused valjendasid aias vestlevate inimeste hääli, muutes paiga ideaalseks Alessa sugusele nuhile.

Spoiler:

"Kuningas on... tugev," vastas Remy kortsutades kulme kui püüdis mõelda, mida ta nüüd täpselt ja ilusti ütlema oleks pidanud. Et ikka etiketile kohane oleks. "Aga haigus süveneb, see on paratamatus," sõnas prints siiski. Nad jalutasid edasi mööda teerada, seal neetult igavas aias. Jaa, see oli ilus küll, aga Remy'l oli see peas juba. "Mõõgavõitlus?" imestas noormees ja silmitses Lannisteri kahtlustavalt. "Kas mu leedi ei peaks mitte tikkimisega tegelema?" sõnas noormees veidi tögavalt. Mis ajast naised võitlemisest huvitatud olid?

"Me kõik Casterly Rock'is palvetame ta eest," kinnitas Alya. Kuigi see oli vist tõepoolest paratamatus, et kaua kuningas vastu ei pea. Seda lihtsalt ei tohtinud valjult välja öelda. Remy üllatuse peale muigas neidis lõbusalt, viies siis väljakutsuva pilgu printsile. "Kas mu prints on kunagi tikkimist proovinud?" küsis ta üsnagi lõbusal toonil. Kui oleks, siis arvatavasti poleks tema eelistused ka küsitavuse all. Kes ikka viitsib mingi riidelapi ees tunde istuda. "Eelistan pisut suuremaid nõelu," sõnas ta veendunult. Või veel enam - vibu ja noolt.

Remy oli seisma jäänud ja silmitses nüüd Alyat palju suurema huviga kui varem. "Ei, ega ma leedi ole, et tikkimist peaks oskama," tuletas prints meelde. "Ja mu leedi peaks mõõkadest eemale hoidma ning laskma rüütlitel enda au kaitsta," sõnas Remy võimalikult taktitundeliselt. Või noh, püüdis seda hästi kõlama panna. Fakt oli see, et naisi relvakuuri ei lastud. Naised pidid valitsejatele poegi ja pärijaid sünnitama.

Alya seisatas samuti, pannes käed seljal kokku ja jälgides printsi näoilmeid. "Siis ei või te ka teada, kui talumatu see tegevus on," muigas Alya. Nüüd ta enam endale väga meelde ei tuletanud, et ta end tagasi hoidma peab. Prints näis temaga ühel meelel nende totrate viisakusreeglite osas olevat. "Ma olen sellest teadlik. Keelatuses peitubki võlu," sõnas neidis naeratades. Kuigi mõõgavõitlus oleks arvatavasti siis ka sama lõbus, kui talle see lubatud oleks. Aga ta ei saanud ju kunagi teada.

Frederick oli väga kahevahel. Ta tahtis naerda nende vestluse ametlikkuse pärast ning samas tahtis ta selle tüdruku maha lüüa ning samas tahtis ta Remy sealt lihtsalt ära vedada, sest ta ei sallinud viisi, kuidas kutt teda leediks nimetas... aaargh. Fred trummeldas sõrmedega oma mõõgapeal ning põrnitses otse enda ette, üritades säilitada täiuslikku pokerface-i. Ta peab Amfissa vist üles otsima... vähemalt pole tal nüüd kaugele minna.

"Nii et mu leedile meeldib kõik mis on keelatud?" muigas Remy. "Ma võin teid viia treeningplatsile vaatama kuidas mu vend või mõni teine mõõgavõitlust treenib," pakkus kutt. Aga tüdrukule mõõka kätte ta külla anda ei julgeks. Ja ise leedi ees vist ka võitlema ei hakkaks? Samas oleks tore edvistada ning oma oskustega kiidelda. Seda enam, kui kõik õuel kindlalt talle kaotavad, sest kes julgeks printsile kolki anda? Peale Fredi ja ta oma venna.

"Peaaegu kõik," täpsustas Alya. Tal ei tulnud küll ühtki keelatut ja mittelõbusat tegevust koheselt pähe, aga neid kindlasti oli, nii et parem mitte hiljem oma sõnu sööma hakata. "Ja miks prints ise enda oskusi ei demonstreeri?" küsis neidis julgelt. Parema meelega oleks ta küll küsinud, miks Remy teda duellile ei kutsu - kardab lüüa saada? Aga see vastus oli üsna ilmselge.

"Ma sain paar päeva tagasi treeningu käigus viga," vastas Remy lihtsalt. Mis oli täiesti tõsi. Ta käsi andis siiani kergelt tunda, aga alles eile oli ta juba vibulaskmist käinud harjutamas. Nii hull see polnud kui paistis. "Aga kui mu leedi seda väga soovib siis võin ma ju valusale käele mitte tähelepanu pöörata ja mõne ringi kellegagi võidelda," lausus Remy siiski.

Alya pilk liikus koheselt printsi õlavartele, millega temal tänu isiklikule kogemusele kõik vigastused seostusid. Aga näha polnud küll miskit. Samas ega ta riiete alla ei näinud ju ka. Veel. "Ei," vastas ta kiirelt, tulles oma mõtteist välja. "Ma ei tahaks, et mu prints rohkem viga saaks," kinnitas Alya kerge naeratusega. "Pealegi ei vaja ma tõestust, et teie oskustes veendunud olla," lisas neidis.

Frederick pööras pea ära, et muiet varjata. Ta peab tõesti tõsine olemist treenima. Mu prints ja mu leedi. Tegelikult oli ta tige, aga tüdruku mure Remy vastu oli lihtsalt... veider. Oskustes veendunud. Prsh. Hea oli, et Remy vigastatud oli, muidu peaks keegi veel teesklema talle alla jäämist, kui ta just taas rumala peaga Valvkonna liiget vastaseks ei vali, kes põhimõtte pärast ei lase ennast võita.

"Ma olen tugevamaks terasest kui paistan," lausus prints. "Aga, et leedi soovib näha võitlevaid mehi?" küsis Remy pilku Lannisteril hoides. Ta oleks tahtnud oma käe mõõga käepidemele tõsta, aga ei, prints ei peaks mõõka niisama kanda. Ta oma kuramuse relvameister oli talle peale mõõga uut teritamist öelnud, et see on relv mitte ehe. Seda ei kanta niisama ilus olemiseks või treeningplatsil nüristamiseks. Prsh! Ta oli prints, ta võis teha mis tahtis.

"Ma olen selles kindel," nõustus Alya kerge muigega. Ja sama suure egoga kui kuulujutud rääkisid. Kuigi sellest kurikuulsast ülbusest ja üleolevusest polnud küll siiani märkigi olnud. Mis oli muidugi positiivne. "Kas kohe?" küsis neidis vastu. Ta polnud väga harjunud sellega, et teisi käsutada võis, nii et tema mõtles eelkõige sellele, kas siis keegi praegu harjutamas oli üldse. Mis sest, et prints kamandaks arvatavasti kellegi kohe kohale. Või veel parem - laseks oma sabarakul narri mängida. Juba puhas mõte sellest ajas Alya lõbusalt muigama.