I guess I'll die another day

Alya uitas üsna tegevusetult mööda lossi ringi, olles omadega kuskile alumise korruse koridoridesse jõudnud. Kui päris aus olla, siis oli neidis vast eksinud, aga ega ta seda tunnistama küll ei hakanud. Isegi endale mitte. Algselt oli ta plaaninud vend üles otsida, et too maha rahustada - sest kuulduste järgi vestles nende isa parajasti kuningannaga ja noh.. vastust sellele kihlumise asjale polnud ju seni tulnud - kuid nüüdseks oli ta välja jõudnud kuskile väga valesse kohta. Tee peal oli ta nii ühelt kui teiselt venna kohta pärinud küll, aga keegi ei osanud teda kuskile juhatada. Aga noh.. Alya ei põdenud väga selle sihitult ringi ekslemise pärast. Kunagi pidi ta ju kuskile ikka välja jõudma ja kuigi seal koridoris ta ühtki hinge seni kohanud polnud, oli ta üsna kindel, et ta oli siiski pigem elu-ja muude ruumide läheduses kui otsaga vangikongide lähedal. Eks?

OT: Vestles kuningannaga. Kuningas on surnud.

Frederick oli ka otsirännakutel. Aga ta otsis Alyat. Nimelt ei kavatsenud ta lubada juhtuta seda pisiasja, et Alya Lannister Remyga abiellub. Ta ei saanud seda lubada. Frederick ohkas tüdinenult, kui järgmisesse koridori pööras aga ikka Alyat ei leidnud. Kuhu see plika kondama läinud on?!
Lõpuks aga kandsid tema otsingud vilja. Mees märkas Lannisteri koridoris, kuhu ta just pööras ning sammus tüdrukule lähemale. "Tere," ütles ta vaikselt, kui oli temast mõne sammu kaugusele selja taha jõudnud, ja samas oli tal juba pistoda käes. Polnud aega viidata, ning vangikoopad oli hea osa, kus inimest tappa. Harva eksis sinna inimesi.

Alya oli just kulme kortsutades seisma jäänud, püüdes nüüd mõtteis selgusele jõuda, kas targem tegu oleks edasi minna või proovida tuldud teed pidi tagasi hoopiski suunduda. Aga kaua tal mõelda ei lastud, sest neidis kuulis samme üsna oma selja taga ja oli valmis juba naeratusega valmis pöörama, arvates, et tegu on ta vennaga. Või siis vähemasti mõne lossi töötajaga. Aga Fred'i ta küll oodata ei osanud - mees oli ju siiski alati Remy'ga. Ja eriti ei osanud ta oodata Fredi, pistoda käes. Kerge naeratusevari hajus ja neidise silmad täitusid õuduse ja hirmu seguga kui ta mitu sammu taganes. "Sina.." pomises ta vaikselt. Jeah.. Nüüd hakkasid asjad taas selgemalt talle paistma.

"Mina jah," ütles Frederick pisut õlgu kehitades, nagu räägiks ilmast. Alya tegelikult isegi oleks hea valik. Parem, kui Harriet. Harriet oli nii täispuhutud sellest, et ta saaks printsiga abielluda ja arvas, et ta võis kõiki Valvkonna liikmeid käsutada. Ei võinud. Valvkond oli valitseja, troonipärija, käsutuses. "Ürita mitte väga palju häält teha, eks?" Frederick naeratas sõbralikult, aga samas oli see rõõmutu. Ta astus lähemale ja lükkas neidise vastu seina, kui pistoda tema kõrile surus. Hetkeks jäi ta kõhklema, sest ta nagu kuulis kellegi samme, seega veel ei lõiganud ja vaatas hoopis mujale, aga siis tagasi Alya poole ning surus käe tüdruku suule, et too mingit häält ei teeks. Kui keegi tuleb... siis well.

Tyler kuulis kelleltki, et ta õde otsib teda ja suundus umbes sinna, kuhu ta õde olevat läinud. Ta jõudis õigesse koridori just siis, kui Fred oma pilgu tagasi Alyale pööras. Mida kuradit?! Miks Valvkonna rüütel tema õde tappa üritab?! Ja siis hakkas kõik kohale jõudma. Kuid enne kui mõistus selle pusle kokku jõudis panna, oli Ty juba Fredi ja Alya juures, surudes oma valüüria terasest mõõga Fredi kõrile. "Astu temast eemale!" lausus Lannister karmilt. Ta ei saanud mitte oodata ja läbirääkimisi pidada. Ta pidi kohe tegutsema. Ja kui see tähendas, et Alya sai kriimustada, siis parem saagu kriimustda, kui surma. Fakt on see, et Fredi ta küll nii lihtsalt ellu ei jäta selle eest, mida too tema õele teha julges või teha üritas.

Alya vaid niutsatas vaikselt, kui ta selg seinaga kohtus. Pärast Tyleriga rääkimist ja uudist selle kohta, et teda Remy'le kaasaks pakutakse, oli neidis kümneid kordi mõelnud, mida ta teeks kui keegi peakski teda ründama. Ja nüüd seisis ta täiesti tardunult, pilk Fred'i silmades ja oli võimetu isegi mingit heli kuuldavale tooma. Alyal ei olnudki nagu peas väga muid mõtteid peale selle, et see olukord oli hoopis teistsugune kui ta ette oli kujutanud. Järsku kuulis ta aga oma venna häält ja pööras õige natuke pead, kergendustunne temas üle uhamas. Kuigi noh.. Vara hõiskas, eks ole. Või õigemini ei hõisanud, sest midagi öelda ta endiselt ei suutnud. Nüüd oli neidise pilk kinnitunud hoopis mõõgale Fred'i kaela vastas ja tahest tahtmata soovis ta mõtteis, et vennas sellel värdjal lihtsalt pea maha võtaks.

Kui kena. Frederick lükkas pead pisut kuklasse ning pööras seda, et Tyleri poole vaadata. Ta muigas virilalt. Damn. Seda ta ei oodanud. Siiski langetas ta oma pistodaga käe ning astus ettevaatlikult sammukese tahapoole, et Tyleri mõõga eest pääseda, aga tõmbas siis omagi võrdväärselt valüüria terasest mõõga. "Kuradima hea ajastus sul," kommenteeris rüütel. "Ole nüüd kena ja lase mul mu töö lõpuni teha, ei tahaks teid mõlemaid tappa."

"Te kuradi Tyrellid olete ikka üks sitahunnik," käratas Ty niipea kui Fred ta õest eemale astus. Ta lõi enda mõõga vastu Fredi mõõka ja libistas enda tera mööda Fredi mõõga tera. "Alya, isa on trooniruumis, jookse sinna!" käskis Ty enda õde. No way in hell ta lseb Fredil enda töö lõpetada. "So, ütle mulle vähemasti üht," pöördus Tyler taas Fredi poole. "Kas sa teed seda, sest sinu perekond tahab troonile või on keegi teine su perse kinni maksnud?" küsis rüütel ja asus siis rünnakule. Tõotas tulla raske võitlus, sest kõik teadsid, et Ty oli üks parimaid ja sama kehtis Fredi kohta. Iseasi, kumb rüütel seekord võidab.

Frederick turtsatas küsimuse peale, aga see ei võtnud tema tähelepanu Tyleri rünnakult. Alyale ta kahjuks järgi minna ei saanud. Milline raiskamine. "Mitte kumbagit," vastas Fred Tyleri rünnakuid tõrjudes ning ise ründama asudes. Ta ei kavatsenudki lasta mingil tühipaljal rüütlil võita. Prsh. Polnud siiani ükski teda võitnud, kui asi käis elu ja surma peale. Praegu Fred ei teadnud, kas ta tahtis Tylerit tappa, või ei, aga ennast vigastada ta ka ei lase.

Tyler kergitas üht kulmu, kuid tõrjus osavalt Fredi rünnakuid ja ründas teda vastu. Well, tema ka kaotama ei hakanud ja polnud seda juba teab, mis ajast teinud. "Ja sa arvad, et pääsed kergelt?" turtsatas Ty. "Või et sa üldse pääsed. Sa ründasid Lannisteri ja ühtlasi printsi tulevast võimalikku kaasat. Mis sa arvad, mida kuninganna sinuga teeb kui teada saab? Või kuninga käsi? Või prints ise?" küsis Ty endiselt rünnates ja samal ajal end kaitstes. "Sina oled siis see, kes printsi ka ähvardab jah. Ütle, miks sa teda troonile ei taha?" nii palju küsimusi ja samal ajal tuli võidelda. Fredi kuradi eelis oli see, et ta kandis turvist. Tyler vaid purpurpunast vammust ja pükse, nahksaapaid ning nahast kindaid. Tal polnud rõngassärkigi seljas. Poleks uskunud, et seda vaja läheb.

Frederick hakkas naerma ja raputas pisut pead. "Remy teab, mida ma teen," vastas Fred pisut kulmu kergitades kui jälle lihtsalt julmalt ründas Tylerit. Ta ei hoolinud enam faktist, et mees turvist ei kandnud, ja tema kandis. Mitte eriti rasket ka, mis oli samuti hea. "Ja mul ei ole selle vastu midagi, et ta troonile saaks... kui seda lollakat seadust poleks." Frederickul ei olnud raske rääkida ja võidelda ühekorraga, teda oli keerulisematekski olukordadeks õpetatud, mis sisaldas mitmeid vastaseid ning rääkimist ja tihtipeale veel peale enda kellegi kaitsmist, ja vahest enamatki.

Esimese Fredi lause peale oli Tyler nii hämmeldunud, et unustas end korraks, kuid õnneks suutis ta Fredi rünnaku eest kõrvale põigelda ja kohe uue rünnakuga jätkata. "Nii et prints teab. Prints ise sundis sind selleks?" Ty kortsutas kulme. "Ei, selle jaoks näed sa liiga kirglik oma töö suhtes. Mis toimub siis? Remy mätsib kuningliku sitaga sinu korraldatud jama kinni?" küsis Tyler mõnitavalt. Siis aga jäi ta mõtlema, mis seadust Fred silmas pidas. Ilmselt seda uut. Seda, et Remy peab abielluma. "Mis sinul tema naistest?" küsis Tyler viimaks otse ja asus agressiivsemale rünnakule.

"Ei, ma alustasin seda täiesti iseseisvalt," vastas Frederick silmi vidutades ja tõrjus kõik Tyleri rünnakud üsnagi mängleva kergusega. Ta väga ei viitsinudki võidelda. "Ja mis sul sellest?" küsis Fred vastu. Prsh. Hakkab ta siin tõesti oma tundeid kuulutama. There is no way eksole. Ta astus sammukese tagasi, kui rünnakut kaitses aga asus ise hetke pärast ka ründele. Ta tahaks sellest pädast siin lahti saada. Või noh. Rüütli mõttes. Mitte vanuse.

Ise ta on ka rüütel ja ta pole mingi jumal. Tyler oli väga hea rüütel, väga väga hea rüütel. Ta ründas Fredi uue hooga ja suutis riivata ta mõõga kätt, just turvise piirde juurest. Iseasi, kas tal rõngassärgist ka läbi õnnestus lüüa. "Mis mul sellest? Sa tahtsid just mu õe kõri läbi lõigata, mul ehk on väheke õigust teada, mida sa korraldad," leidis Tyler. Ta jätkas kindlameelse rünnakuga ja püüdis lüüa Fredi mõõgast mööda, vastu tema õlga või külge. Ehk oleks löök vastu pead tore.

Jaah, pea oli Fredil kaitsmata. Ta tõmbas oma käe hetkeks eemale, kui Tyler mõõgaga vastu seda lõi. Niimoodi siis kohe. "Tapan või lasen tappa Remy potensiaalseid naisi? Mida sealt raske mõista on?" Frederick pööritas pisut silmi ning vastas rünnakule rünnakuga. Huvitav, kui kaua Tyler temaga jamada kavatseb.

"Kõike! Mis kasu sina sellest saad, et prints abielluda ei saa? Ma ütleks, et tal on nüüd ideaalne võimalus su õega abielluda, ainult, et mina juba tegin seda. Seega, mis paganama kasu on sinul sellest? Sa oled Valges Vahtkonnas," Tyler jätkas agressiivsema rünnakuga. "Sa ei saa iial naist ega lapsi ega maad. Sa pead ilmselt kuni oma elupäevade lõpuni printsi perset valvama. Sa oled põhimõtteliselt oma õdedest-vendadest lahti öelnud," seletas Tyler, kui ta samal ajal püüdis mõista, miks Fred teeb nii nagu ta teeb. "Minu ainus oletus oleks, et sa tahad ise trooni, ainult, et sa ütlesid, et see sind ei häiri, häirib hoopis see seadus," Tyler liikus kiiremini ja julgemalt Fredile peale.

Alya raputas esiti pead, aga kui need kaks seal lausa mõõgavõitlust pidama hakkasid, taganes neidis ikka üsna tublisti. Ta ei tahtnud seda pealt vaadata, sest ilmselgelt käis see värk seal elu ja surma peale. Vaevalt, et kumbki neist alla andma hakkaks ju. Neidis krahmas kleidi seelikuosast kinni ja pistis troonisaali poole jooksu. Ainus võimalus oli keegi appi kutsuda, sest ta ei saanud riskida selle 0.0001 protsendilise võimalusega, et Fred võidab.

"Kes ütles, et ma naist ja lapsi ja maad tahaks?" küsis Frederick turtsatades ning tõrjus rahulikult Tyleri hoope, hakkamata teda praegu vastu ründama. Nagunii ta nagu ei tahtnud Tylerit päris ära tappa, kuigi samas võib-olla peaks. Ja see Alya jooksis ju minema... kuradi laps.

"Mida kuradit sa siis tahad?" küsis Tyler ärritudes ja tõukas Fredi vastu seina. Ta on ikka tõesti rumal, kui tal pole plaani Tyler tappa. Lannisterid ju teavad nüüd temast ja ta plaanidest. Nad võiks ta välja anda. But then again... "Ja ma ei saa sinust kuningannale ka teatada, sest Remy mätsiks kõik kinni ja kuninglikud valed on ikka alati usutavamad olnud, kui Lannisteri tõde," pomises Ty vihaselt. Kurat küll. "Oh well, siis ma pean su lihtsalt tapma," kehitas rüütel õlgu. Muud võimalust polnud, teisiti õiglust jalule ei saanud. Ty tegi uusi ja äkkilisemaid rünnakuid Fredi poole. Ja kuna Fred ise nii unelev ja mänglev oli, õnnestus Ty'l jälle ta kätt riivata. Seekord palju tugevamini.

No täpselt, noormees saab ise ka aru, miks Fredil polnud väga plaani teda tappa. Nii tubli temast. "Ma arvan küll vastupidist," ütles ta tapmise peale ja krimpsutas pisut nägu, kui mees mõõgaga vastu tema kätt lõi. Niimoodi siis kohe. Ja see, et ta mänglev oli, ei tähendanud, et ta uneleks, ta teadis väga hästi, mida tegi, ning astus Tylerile nüüd lähemale ja ründas teda, vaatamata enam, kui tugevalt ta lööb. Oma mure, et tüüp turvist ei kandnud, ning suunas tugeva löögi mehe käe pihta.

Tyleril õnnestus eemale põigata nii, et Fredi mõõk vaid ta vammuse varuka katki lõikas. Neetud, ilus vammus oli. Aga Tyler ei mõelnud hetkel sellele, ta keskendus mõgavõitlusele. Enda kaitsmisele ja Fredi ründamisele ning püüdis hoopis selle välja mõelda, miks Fred midagi sellist teeb, nagu ta tegi. Tappa printsi kaasasid ja milleks? Tal polnud kedagi troonile upitada, ta ei tahtnud ise trooni ega maad ega naist ega lapsi... ega naist. Ja Remyle ka naist ei lubanud. Tyleri silmad kinnitusid Fredi silmadele, kui ta uue mõõgalöögi enda mõõgaga peatus. Ty silmadesse ilmus vastikus ja põlastus. "Kas kuninganna ka teab, mida sa tema pojaga teinud oled? Ja kuidas sa seda siis teed? Hoiad pistoda ta kõril, et ta häält ei teeks?" küsis Tyler mõnitavalt, jätkates samal ajal rünnakuga.

Mehe sõnad ajasid Fredericku üsna pahaseks, ning ta tõrjus ründed, liikudes ise järjekindlalt lähemale ja suunas mõõgaotsa kõrgemale, sihtides Tyleri kõri. Võtaks raisal pea maha. "Ma ei ole teda kunagi millekski sundinud," vastas ta vaid, kui jälle lähemale astus. Tahaks selle tüübi lihtsalt maha lüüa. Ta isegi ei tahtnud talle võimaliklt palju valu tekitada, vaid lihtsalt... ta igaveseks vaikima panna.

"Kaua sa teda siis ahistad juba?" küsis Tyler pilkavalt. "Sa ahistad last! Prints või mitte, ta on endiselt laps. Vähemalt kuni oma järgmise nimepäevani. Arvad tõesti, et tema saab aru, mida te teete? Ahistaja!" ärritus Tyler. Nende mõlemi rünnakud muutusid ilmselgelt agressiivsemals ja koridorides kajas mõõkade 'laul'. Järgmine Fredi äkiline rünnak riivas Tyleri kaela, aga mitte hullust. Paar piiska verd nirises ta kraesse. "Nad saadavad su müürile, kui sul nii palju veab!" urises Tyler. See pervert tuli tema õde tapma? Üle kõige soovis Ty Fredilt pea maha võtta, aga nagu näha polnud see nii lihtne ja tundus, et Fredil olid samad kavatsused temaga. "Alya on nüüdseks juba isale öelnud, mida sa teha üritasid. Sul pole pääsu!" oli Tyler siiski kindel. "Ja kui sa minu tapad, jääd sa ise ainult veel rohkem süüdi. Isegi Seitsme Kuningriigi ahistatud ja hulluks aetud prints ei suuda su nahka siis enam päästa!" jäi Lannister endale kindlaks.

Frederick vidutas pisut mehe sõnade peale silmi. Rääkigu veel, oh rääkigu veel ja Frederick varsti unustab enda kaitse ära, tal vaid pead oligi kaitsta, ning lihtsalt julmalt surub mõõga läbi selle idika. "Ja mis sa arvad, et mind tõesti huvitab, kas mind tapetakse ära või ei?" küsis ta vaikselt. Ta oli valmis surema, ta ei tahtnudki, et Remy teda päästma hakkaks. Juba siis, kui ta Harrieti tapnud oli. Remy enda silme all. Ta oli olnud valmis surema. ja on seda nüüdki. Ta ei kartnud surma. Pigem kartis ta pagendamist, kui üldse midagi.