Flowers and stuff

Eleyna oli väga vara hommikul üleval, ning suundus ilma saatjata aeda. Nüüd ta juba oskas seal lossis orienteeruda, kuigi teadis, et varsti peab minema kas koju või Mägiaeda, aga minema ta teab. Kuninga surmast olid möödunud juba mitu päeva. Eleyna loomulikult oli kurb, et mees suri... praegugi oli ta tõsine, mitte selline lillelaps, nagu tavaliselt. Tüdruk astus mööda aiateid edasi, kuni jõudis ühe pingini põõsa ja puude varjus, ning istus sinna.

Mees otsis Eleynat ja talle öeldi toatüdrukute poolt, et neiu läks aeda. Sinna võttis ka Thomas suuna. Näinud tuttavat kuju puude all istumas. "Tere päevast, mu leedi," lausus mees ja suudles naise kätt. Tom oli kuninga surma pärast ka kurb, kuid see oli ette aimata. Haigus oli juba pikka aega tõsine olnud.

Eleyna tõusis, kui Thomast lähenemas märkas. "Mu lord," vastas ta pehmelt naeratades, aga sellel naeratusel oli nukker varjund. Huvitav, mis nüüd kuningriigis saama hakkab. Remy oli ju veel nii noor.... ja kuuldavasti mingi needusega, ehk siiani kõik talle pakutud ja vastuvõetud abikaasad olid surnud. Õnnetuse või mõrva tagajärjel, kuidas kunagi. Kahju lausa poisist.

"Eleyna," sõnas mees alustuseks. "Mu perekond otsustas selle pakkumise vastu võtta. Mina otsustasin sind vastu võtta," lausus Thomas ja jälgis neiu silmi. Tom ei osanud eriti midagi juurde lisada. Ilmselt sai naine juba aru, et see tähendas abielu. Kurval ajal küll, aga mis üle jäi.

Eleynal võttis hetke aega, et mõista, mida mees nende sõnade taga mõtleb. "Ah... nii," ütles Elli mõtlikult, kui oma kleiti pisut sättis. "See on hea uudis," arvas neidis hetke pärast naeratades. Nüüd ta peab vist Mägiaeda minema hoopis...

Thomas naeratas ja võttis neiu käevangu. "Kas sa tahad siin pisut jalutada? Küsida midagi?" uuris Tom. Kuu aja pärast oli neiu kindlasti Mägiaias, ilmselt oli Eleynal seoses sellega mõni küsimus tekkinud. Mees mõtles, et targem oligi Mägiaeda Eleyna viia, sest seal oli ohutum, kui siin.

Eleyna noogutas põgusalt, aga ega erilist valikuvabadust tal nagunii ei olnud. "Kas ma tulen koos sinuga Mägiaeda?" küsis Eleyna, kui nad edasi astusid. Ta tahtis seda kohta näha... kus pulmad üldse tulevad?

"Jah," noogutas mees. "Ma loodan, et sulle hakkab seal meeldima...Loodus on täiesti imetlusväärne," rääkis mees. "Meil on ilusad eluruumid," lisas Thomas. Ta lootis, et abielu ei ole neiule väga vastumeelne, kahju oleks sellise kauni tüdruku tuju igaveseks ära rikkuda. Pealegi...Thomas tundis juba kergelt midagi tüdruku vastu.

Eleyna naeratas pisut. "Ma loodan ka, et hakkab," vastas ta siiralt. Nii kaua, kui ta ka mere ääres käia saab. Ta oli lasknud endale kaardi tuua ja reaalselt järgi vaadanud, kas mere äärde on pikk tee, aga ei tundunud eriti. "Millal me lahkume? Millal pulmad toimuvad?"

"Me lahkuma nädala pärast...Pulmadega on ilmselt aega, Ma arvan, et kui me Mägiaeda jõuame, siis läheb umbes nädal aega sisseseadmiseks ja kõige tutvustamiseks...Ettevalmistustega läheb ka aega," rääkis mees. Ilmselt kolm-neli nädalat siis.

Nädal... nädal aega veel siinset merd nautida. "Kõlab... mõistlikult," vastas Eleyna mõtlikult noogutades.Jah, temagi ei tahtnud selle kõigega veel kiirustada.

Thomas naeratas õrnalt. "Kas sa soovid jalutuskäigule minna?" uuris mees. "Või hoopis ujuma," ilmus Tom'i näole pisike muie. Ujumine oli päris lõbus olnud, isegi Thomas pidi seda tunnistama. Ta oli õppinud neiu kohta ka, nii et eelmine kohtumine oli asja eest.

Eleyna kehitas pisut õlgu. Ta oli natukene tõsine täna.. "Läheks lihtsalt alla mere äärde," pakkus ta mõne hetke pärast. Jah, see oleks ka hea mõte.

"Mille üle sa nii mõttes oled?" küsis Thomas. Tegemist oli ikkagi enda tulevase abikaasaga. Mees pidi tunnistama, et mõtles aina tihemini Eleynale. Tüdruk oli nii kiirelt mehele südamekülge kasvanud. Mees suundus neiuga mere poole.

Eleyna kehitas õlgu. "Ma lihtsalt... mõtlen selle kõige üle. Et mis nüüd saama hakkab." Ta peab abielluma... mitte just väga varsti, aga siiski, peaaegu võõra mehega, kes küll talle meeldis, aga ikkagi pulmad... pulmaöö... teise kohta kolimine...

"Elu muutub päris palju," arvas mees. Aga muutused ei olnud alati halvad. Thomas taipas, et ta rääkis end ise viimasel ajal ära, et Eleyna on see üks ja õige. Tunded olid üsna segased, mõtted liikusid ikka ja jälle naisele, siis miski ütles, et mees peaks Ameliest mõtlema.

"Jah... aga loodetavasti vaid paremuse poole," naeratas Eleyna sõbralikult. Jah, ta lõpuks abiellub ja ei ole mureks oma vanematele, kes muud ei tahagi, kui vaid teda mehele panna.