Tyrellide bonding

Thomas oli lõpetanud lõuna ja otsustas minna loodusesse jalutama. Seal oli üsna hõredalt puid, rohkem ikka rohttaimi. Mees mõtles Eleynale, kes juba iseenesest pähe tükkis. Mõnes mõttes hea. Tom võttis istet ühe puu all ja jäi vaatama ühte pikka heinakõrt, mis õõtsus tuule käes.
OT:Sistah.

Üks järjekordne jalutuskäik mööda King's Landingut - seekord pigem looduse poole. Kõigest päev tagasi, õhtusöömingul, oli tulnud teade sellest, et kuningas oli surnud ning kogu asukoht oli leinas. Loomulikult tundis ka Rosalind kuninga lähedastele kaasa ja kõike, kuid kuna tema isiklikult mehega väga kokku puutunud ei olnud ja oli ju teada, et prints sai niikuinii uueks valitsejaks, ei osanud ta olla nii kurvas meeleolus, kui paljud ülejäänud. See tõi ka paraja põhjuse majast välja minemiseks. Niisiis, jalutanud veidi aega, märkas neidis eemal tuttavat kogu, kes osutus - ülla, ülla, - tema vennaks. Läinud noormehe juurde, naeratas ta, ütles ühe kerge "hei" ja vajus ohkega tema kõrvale istuma.

"Hei, hei!" vastas Thomas. "Miks sa ohkad?" uuris mees seejärel. Kuninga surm polnud kõige ootamatuim asi, kuid kindlasti kurvastav. Kuidas Remy pidi nüüd hakkama saama? Ilmselt oli nüüd troon tahetud kaup, Tom oli kindel, et pidi vähemalt ühes lahingus Baratheonide eest käima. Kiirelt oli vaja ka Remy noorem vend siit linnast minema saada, kasulik oleks olnud ka printsess kuhugi peita.

"Ma ei teagi," sõnas Rosalind ning kortsutas korra kulme. "Kogu see värk siin King's Landingus on kuidagi masendavaks kippunud. Kõigepealt toimub printsi kihlatu tapmine ja sinna otsa ka kohe kuninga surm. Kuigi, noh, viimane oli muidugi juba ette aimatav." Ta oli sinna tulnud põhimõtteliselt lihtsalt Thomasega kaasa, et uurida pisut sealset elu ja melu. Ja nüüd on kõik leinas.

"Seda küll. Au Kuninga nimele. Ma loodan, et kõik laabub ja ei tule mingit kokkupõrget, aga jah...On teada, et kuningal on vennad ka. Ma arvan, et varsti pean ma siit kaduma. Sina tuled ka kaasa...Muideks, kas sind üritatakse Lannisteriga paari panna?" küsis Thomas otse välja.

Rosalind noogutas Thomase jutule kaasa, kuni too mainis, et tema sealt varsti ära läheb ning tüdruk kaasa peab minema. Ta avas suu, et midagi selle kohta öelda, kuid siis tuli juba uus küsimus otsa, mis ta suu klõpsuga kinni pani. Lannisteriga.. tema.. paari? "Kes seda ütles?" küsis ta, kahtlustavalt silmi vidutades.

"Ma vaatasin, et te olite üsna lähedased õhtusöögil...Ega sulle pole midagi sellelaadset räägitud?" uuris mees. Ehk Lannister oli pakkumise vastu võtnud ja seetõttu käituski nii. Kui asi oli aga puhtas viisakuses, oli Thomas õnnelik. Ta ei tahtnud, et õeraas peaks abielluma inimesega, keda ta ei tunne.

Lähedased? Nad ju kõigest rääkisid! "Mulle ei ole midagi räägitud," vastas Rosalind, isegi veidi pahaselt. Ta ei saanud nüüd üle mõttest, et mis saab siis, kui nad kavatsetaksegi paari panna. Jah, see Lannisteri poiss oli täitsa kena, aga ta oli võõras.Ta vihkas mõtet, et peab kellegi täiesti võõraga abielluma. Ja veel voodit jagama? Ta väristas korra õlgu. "Ma loodan väga, et meid ka ei panda paari," lausus ta.