Õhtune jalutuskäik

Thomas läks pisut peale päikese loojumist välja, et mõelda oma mõtteid. Ta kaalus abielu neiuga, kelle vanemad paistsid sellega nõus olevat. Nüüd oli ainult Tom'i sõna mängus. Vanemad olid saatnud mehele kirja, kus oli üsna otseselt välja öeldud, et keeldumine ei tule enam eriti mõttessegi, kuid mees oli kindel, et kui ta piisavalt enda vastumeelsust üles näitab, jääb ka see liit ära.

Mees pööras pead. "Christopher, ma peaks sama sinu kohta ütlema," vastas ta vennale. "Mis sind siia toob?" uuris Thomas kohe. Jalutamas käidi sellisel kellaajal üldjuhul harva. Ehk ei saanud vennas ka und ja tuli mõnda pusa enda peas vaikselt lahti harutama. Kõik oli võimalik. Jah, sõlmitud abielud olid kergelt öeldes Tomi arust absurdsed, lootusetu romantik nagu ta oli.

"Jah, ausalt öeldes mõtlesin küll. Vanemad saatsid sind uurima, et mida ma temast arvan?" küsis mees kerge muigega. Ta usuks seda enda vanematest, nad olid uudishimulikud. Thomas viis silmad hetkeks lossile ja seejärel jälle enda vanemale vennale. "Kuidas sul kihlatuga läheb?" tahtis Tom teada. Ei tea, kas Chris tahtis naisega ikka abielluda?

Thomas noogutas. Kui ei saatnud, siis ei saatnud. "Ta on väga viisakas...Liiga viisakas. Õnneks nõustus ta mind nimepidi kutsuma. Kaunis on ta ka...Ja tark. Aga...Sa tead ju isegi, miks ma abielluda ei taha," vastas mees. Ameliest oli vaja lahti lasta, teda polnud tagasi tulnud ja ilmselt ta ka ei tule. Tom tahtis kedagi armastada.

"Sa ei võta ta nime suhu," sisistas Thomas, silmis ähvardav pilk. Amelie nime kuulda oli väga valus. "Ma ei pea abielluma, ehk ma saan mõnes lahingus surma," lisas mees ärritunult. Kuninga haigestumisega oli kaasnenud risk sõjale ja lahingutele, kus Tom pidi ilmselt osalema. Tegelikult sai mees aru, et vennal oli õigus, aga mingi trots ei andnud järele.

Thomas pigistas enda käed nii tugevalt rusikasse, et nukid tõmbusid valgeks. "Sul pole seda õigust!" käratas mees vastu. "Sa ei saa aru.... Sinu jaoks on tähtis liit perekondade vahel, inimeste tunded sind ei huvita. Eleyna on sümpaatne, aga..," jättis Thomas lause pooleli. Ta vaatas merd, ta ei tahtnud enda vanema venna õpetussõnu kuulata.

"Ta on Amelie! Võiksid siis vähemalt nime õigesti meelde jätta!" vihastas Thomas. Tegelikult oli möödas seitse aastat. 84 pikka kuud. "Mida sa minust tahad? Et ma ütleksin abielule jah? Olgu, ma võtan selle neetud pakkumise vastu, aga kas Eleyna õnnelik on? Kas ka mina olen õnnelik? Sind see ei huvita, jah?" vastas mees peaaegu karjudes. Ta ei saanud enda vennast praegu üldse aru. Thomas hakkas minem kõndima, ta ei soovinud rohkem Chrisi juttu kuulata.

"See ei ole ainult nimi! Sul pole mitte mingit kuradima aimu, mis tunne on kedagi armastada rohkem kui ennast. Sinu jaoks tähendab abielu vanemate käsu täitmist ja liitu... Poliitilist liitu. Ja rääkides austusest, sa eiausta minu soove, kui tuled siia mu peale karjuma, et ma unustaksin Amelie. Keri põrgusse ja võta need idiootsed põhjendid kaasa," vastas mees peale ümber pööramist. Kohati läks asi karjumiseks üle, aga ta sundis end rahulikuks.

"Koja mainet? Sa räägid nagu ma teeksin seda maha. Tee kiirelt enda kullakalli kihlatuga pulmad ära, saage palju lapsi ja voila, ongi hea maine jälle kindlustatud!" pani mees vastu. Christopher käis Thomasele praegu juba kõvasti närvidele. "Ma ei nuta teda taga...," ei saanud Tom jätta mainimata. Ta sai aru, et peaks edasi liikuma, aga mees ei tahtnud enda mõistust kuulata.

Thomas ei öelnud ei musta ega valget. "Ma ei uskunud, et sa nii egoistlik oled," mainis mees ja raputas pead. Ta ohkas valjult. "Olgu, ma abiellun Eleynaga...Kui see teid kõiki õnnelikuks teeb," ütles Tom ja viis pilgu tumedale merele. Ta pidi leppima sellega, et Eleynast sai tema tulevane. Vanemad muudkui surusid peale, nüüd ka Christopher. Mida muud mehel üle jäi, keeldumist ei võetud arvesse.

Thomas pööritas silmi. Õige otsus my ass. Egoisminoodi leidis mees Chrisi meeletust pealesurumisest, et Thomas ikka abielluks Eleynaga. "Kas moraalilugemine on nüüd lõppenud?" uuris Tom. Ta oleks siis edasi kõndinud. Nüüd oli uni täielikult kadunud, ilmselt tol ööl jäigi magamine ära peale sellist emotsioonikat vaidlust.Tom ei vaadanud enda venna poole.

"Vahet pole," lausus Thomas. "Aga üks asi veel, Eleynale ei hinga sellest vestlust sõnakesti," lisas mees. Ta pidi nüüd üritama neiu juuresolekul olema leebem ja rahulikum. Millal ta neiuga kihluma pidi? Ilmselt üsna varsti. Sellele pidi järgnema natuke aega kihlumisperioodi ja siis pidid pulmad kätte jõudma.

"Mida iganes," vastas Thomas. Ta ei tahtnud sellest enam rääkida. "Kas midagi veel?" uuris Tom. Ehk oli vaja talle midagi veel peale suruda...Thom'ile meenus see, et ta pidi Remy noorema venna Highgardenisse kaasa võtma, et poisikest treenida. Seal oli tal ilmselt ohutum ka, keegi ei osanud teda sealt otsida.