Kannatamatus

Niisiis, oldi Remy'le uut mõrsjat pakutud ja tema ema oli neiust kuuldes pakkumise vastu võtnud. Tema ema ja isa, sest kuningas oli mingil määral siiski veel võimeline käske jagama. Kui Remy uuest tüdrukust kuulis hommikusöögi lauas, pomises ta, et tõenäoliselt kukub seegi piiga kuskilt end surnuks enne kui Remy teda nähagi jõuab, aga ta ema vastas külmalt, et neidis jõuab lõunaks juba lossi. Wow. Ja pulmad pidavat esimesel võimalusel toimuma. Kohe pärast turniiri ilmselt. Kellelgi oli kiire. No jaa, peale muid sosinaid ja õelaid kuulujutte, levisid ka sellised jutud, et prints Remy on neetud ega saagi kunagi kaasat omale, sest kõik ta mõrsjad kipuvad traagiliselt surema. Peale hommikusööki veetis prints oma aja kuninganna seltsis, kes talle selgitas kui lahke ja tore ta selle neiuga olema peab ning kui tõld ja rüütlid ning teeniad lossihoovi saabusid, tervitas Remy oma uut kaasat meeldiva naeratusega. Nad suundusid mõlemad lossi aeda väiksele jalutuskäigule ja Remy kuulis enda peas sadu küsimusi. Üks hirmutavam kui teine. Remy kandis oma silmadega samas toonis kuube, millele oli tikitud Baratheonide kroonhirv. Jalas olid sama tooni püksid ning mustad nahksaapad. Seekord ei kandnud Remy keepi, aga ta kandis vööl oma mõõka. Mööda aeda jalutades toetas Remy hajameelselt enda käe mõõga käepidemele. Ta vaikis. Ta ei osanud selle võõra neiuga mitte midagi rääkida. Seda enam, et tema peas tiirlesid mõtted sellest, et varsti nad abielluvad ja ta peab selle naisega magama.

Harriet ei osanud tükk aega midagi kosta. Tema tavapärane söekus oli ta maha jätnud. Neiu silmitses oma tulevast kaasat. Kui ilus noor prints oli. Kujuta ette, et just tema oli see, kellest tulevane kuninganna saab. Neil saab olema palju toredaid lapsi, ojaa. Tüdruk naeratas häbelikult, tuues nähtavale korraliku valgete hammaste rea. "Mu prints on väga nägus," sõnas ta ning langetas silmad.

Remy viis oma pilgu maha, kui neidise komplimenti kuulis. Kõik õpetatud viisakusreeglid olid millegi pärast meelest läinud. Kuidagi väga awkward oli olla. "Miski ei ületa mu leedi ilu," vastas Remy siiski, siunates end kohe mõtteis. Mõnd lollima kõlaga lauset ei tulnud pähe? Kroonprints või asi. "Kas teile meeldib pealinnas?" küsis Remy siis kiirelt teemat vahetades.

Puna ilmus Harrieti palgeile. Viisakus viisakuseks, kena oli kuulda neid sõnu printsi enda käest. Ta julges uuesti oma langetatud pilgu tulevase kaasa näole viia. "Siin on kõik nii teistmoodi," sõnas tüdruk ebalevalt. Ta ei osanud öelda, kas paik meeldis talle. Siin oli nii palju soem. Kui isa teda kuhugi Dorne'i kõrbetesse saata oleks tahtnud, siis... Palavus neiule ei meeldinud, kerge päike oli okei. Vahelduseks oli karusnahkade asemel tore ka kergemaid kleite kanda. Hetkel oli näitsiku keha katmas helepruunist siidist meistriteos, seda ehtisid keerukad tikitud mustrid ning väiksed valguse käes küütlevad kristallid ja pärlikesed. Harrieti juuksed olid seatud üles, keerukasse põimitud soengusse. Ta nägi kena välja.

"Kas heas või halvas mõttes teistmoodi?" küsis prints oma tulevaselt kaasalt. Kõlas nagu neidisele ei meeldiks siin. Jeah, kellele meeldib teadmine, et sind saadetakse täiesti võõrasse ja tundmatusse kohta, abielluma täiesti võõra ja tundmatu inimesega. Tüdruk võis tegelikult päris hirmul olla.

"Ma ei oska veel öelda, küsige uuesti, mõne aja pärast," vastas Harriet ausalt pilku printsi näol hoides. Midagi ebameeldivat ta veel kogenud polnud ju. Pärast lühikest mõttepausi esitas neiu omapoolse küsimuse: "Kas teie Põhjas olete käinud?" Karholdis küll mitte, aga Winterfell oli ju kuningaile üsna meelepärane paik.

Remy noogutas mõistvalt. "Pean meeles küsida," lausus prints. Nad jalutasid mööda kividega sillutatud teerada edasi. "Põhjas? Ei ole kahjuks. Ma pole üldse palju reisida saanud tegelikult," tunnistas Remy. Võiks ju arvata, et oma kümne aasta jooksul, mil ta isa kuningas on olnud, on ta kordki Winterfellis käinud, aga ei, ta isa oli oma valitsemisaja jooksul ehk isegi kord seal käinud, aga see oli lühike visiit ja ilma pereta. Nukker. Kunagi kavatses Remy küll suurema osa riigist läbi rännata. Huvitav, kas tal on selleks aega, kui ta kuningaks saab.

"Me võiks peale pulmi külla sõita," sõnas Harriet naeratus huulil virvendamas. See oli tore mõte. Nad võiks veel kaugemale Põhja sõita. Tüdruk tahtis Müüri näha, ta vanemad vennad rääkisid sellest pidevalt. Noorem neist oli koguni musta rüü võtnud. Tegelikult oleks Harriet tahtnud näha ka maad teiselpool, neid lumiseid põlislaani ja jäätunud merd. Kunage ehk võtab ta selle retke ette. Neiu lausus nukralt: "Ega minagi pole väga jalga kodulävest kaugemale saanud. Kuhu te kõige enam sõita sooviks?"

Peale pulmi. Remy korrutas seda enda peas. Kuidagi väga veider oli sellele mõelda. Peale pulmi... Siiski, prints noogutas. "Jah, peale pulmi võiks küll sinna sõita," lausus noormees. Ja peale pulmi on pulmaöö... Remy viis oma silmad eemal kasvavale puule. Õnneks küsis neidis midagi vähem veidrat. "Kõige enam tahaksin ma vist Storm's Endi sõita," vastas noorprints ausalt. Aga kui ta kord kuningaks saab võibki ta sõita ükskõik kuhu ju.

Eks igaüks tahtis koju sõita. Igati mõistetav. Harriet üritas printsi pilku uuesti püüda. Imelik oli rääkida, kui teine puud jõllitas. "Kuidas oleks Müüriga?" uuris ta. Sellest tüdruk hetkel mõelnud oli, miks mitte ka troonipärijaga oma mõttemaailma jagada. Nad pidid ju üksteist tundma õppima.

Gaah, muidugi! Nüüd ta jättis endast sellise memmeka mulje, kes koju tahab. See siin ongi tema kodu siiski! Miks ta Harrieti juuresolekul üldse normaalselt käituda või rääkida ei osanud? "Müürile tahaks ma muidugi ka üks hetk jõuda," noogutas Remy siis. "Aga see on väga kaugel ja nõuab suurt ettevõtmist," lisas prints targalt juurde. Ehk päästab veel midagigi.

Harriet naeratas. Nii, et tema suurt unistust troonipärija ei jaganud. Noorukil oli muidugi õigus, Müür oli siit kaugel, sinna sõiduks kuluks parajalt pikk aeg. Neiu mõtted jätkasid tulevikus kobamist. Ta juba kujutas seda tumedapäist poissi ta kõrvalt tõsise näoga troonil istumas, Harriet ise ta kõrval. Mõelda vaid, et kõigist tüdrukutest just tema! Endale märkamatult ohkas neiu üsna kuuldavalt. "Kas te metslasi ei karda?" uuris näitsik edasi, ei tasu printsi temaga samale mõtterajale juhtida.

Ei noo, Remy tahtis küll müüri näha ja kindlasti oli see üks tema soovidest või unistustest isegi. Aga ta oli hetkel liiga rumal ja pehme, et suuta oma mõtteid korralike sõnadena kõlama panna. Küsimust kuuldes oleks Remy äärepealt rahulolevalt naeratanud. Esiteks oli see midagi, millest ehk lihtsam rääkida oli ja teiseks purustas see jälle selle veidra pisikese vaikuse, mis nende vahele oli tekkinud. Remy viis oma sügavsinised silmad Harrietile, mõnda aega oli ta ju puid ja põõsaid jälginud. "Ei karda," lausus noormees, lubades endale muige. "Miks ma peaks neid kartma?" ei mõistnud ta. "Siin linnas on kordades hullemaid mõrtsukaid, kui need vähese mõistusega elajad," lausus prints lausa veidi kõrgilt. Ta ei tundnud nii lihtsalt hirmu, eks ole.

Kui printsi ilusad silmad talle pöördusid, venis neiu naeratus laiemaks. Ka tema ei kartnud metslasi. Harriet oli julge tüdruk. Esitatud küsimus oli tõesti tobe, kuid ega tal midagi targemat pähe polnud tulnud. "Ma ei tea, kui te neid ei kardaks, siis pole vaja Müüri mehitada ju," ütles ta lihtsalt. Näitsik ei mõelnud seda tõsiselt, ta oli täiesti kursis juttudega ebalastest ja muudest ohtudest, mis kaugel-kaugel jõude kogusid. Praegu oli suvi, ta oli ju veel Lõunas ka, külmad olevused tundusid muinasjutuna.

Tark tüdruk see tema tulevane naisuke, leidis Remy. Ta naeratas neidisele. "See, et ma neid ei karda ei tähenda, et ma neid siia tahaks," sõnas noormees. "Parem hoida asja kontrolli all kui siia hulgaliselt kutsumata külalisi lubada," selgitas Remy seda, miks müürile endiselt mehi saadeti. Nooh ja kuskile tuli ju need pätid ja kaabakad ka saata, kellele vangis enam ruumi polnud. Vähemalt nii oli Remy asjadest aru saanud. Kõik pätid ja kaabakad saadeti Müürile. "Kas leedi soovib ehk päikese käest varju minna?" pakkus Remy noogutades Hiie poole. Tema ise vanu jumalaid ei uskunud, aga põhjas ju neid usuti. Või mis?