Shopping

Oli keskpäev ning Rosalind jalutas mööda turuplatsi(?), heites pilku erinevatele toodetele, mis väljas müügiks oli. Ta peatus ühe eheteleti juures, uurides käsitsi valmistatud kaelaketti, mille otsa puust hunt nikerdatud oli. See nägi väga ehe välja, kuid neidisel ei olnud niikuinii plaani midagi osta, mida aga seal olev müüja ei teadnud. Koheselt hakkas ta rääkima, kuidas selle jaoks võeti ise istutatud puust üks oks, lihviti seda päevi ja öid suure vaevaga ning lõpuks oligi nikerdus valmis. Rose naeratas ainult vanale naisele, ütlemata midagi ning jalutas edasi, jäädes seisma järgmise leti juures, kus ta erinevaid kleite silmitsema jäi.

Amfissa ei olnud kunagi eriline poodleja olnud. Ta ostis alati neid asju, mida vaja läks ja rohkem ta raha ei raisanud. Seetõttu oli tal juba üsnagi suur summa varuks ning viimaks otsustas ta ikkagi endale ka midagi ilusat osta. Kasvõi mõne riideeseme, et siis ise omale mingisuguse kleidi või uue seeliku valmis õmmelda. Või hoopiski uued kingad, kuigi tema praegused olid ikka veel terved ega lasknud vett isegi läbi. Ta jalutas läbi rahvamassi, pressides ennast paljudest inimestest läbi ning peatus kleitide juures. Seal seisis veel üks daam, rikkamast keskkonnast arvatavasti ning uuris samu asju.

Pisut neid vaadelnud, võttis Rosalind ühe kleidi endale kätte, asetades selle enda peale, et niiviisi ülevalt alla uurida, kuidas tal see seljas istuks. Ega väga hästi näha ei olnud küll. Sealne müüja hakkas muidugi kohe rääkima, kui ilus see tema seljas on ja nii edasi, kuid teda ei võtnud neidis väga kuulata, sest ilmselgelt tahetakse oma kaupa maha müüa. Selle asemel pöördus ta enda lähedal oleva lühikeste juustega neidise poole, otsustades pisut erapooletu isiku arvamust küsida. "Öelge mulle, mida teie arvate. Kas mulle sobiks see kleit?" küsis ta, võõra nägu silmitsedes. Alati tuli ju esimest reaktsiooni lugeda, et õiget arvamust teada saada. Kui too üldse vaevunukski vastama.

Amfissa ei teinudki välja müüjast ja kuisas ta kiitis noort daami ning tolle valitud kleiti. Ta võttisnise omale helesinise kätte ja uuris seda mõnda aega, üritades välja nuputada kui kaua see üldse tervena suudab püsida. Ning siis kaasati temagi vestlusesse. Amfissa vaatas nooee neiu poole ja silmitses uurivalt tolle kleiti. Kuigi müüja kiitis seda nagu segabe, oli Amfissa hoopis teise arvamuseha. "See ei sobi teile," vssts ta ausalt. "Ma pakun, et teile läheks rohkem mõni kuldpruuni värvi ese." ta noogutas mõtlikult. Jah, see sobiks tema nahatooniga hästi kokku.

Rosalind jälgis võõra naise näoilmet, kuni too uurivalt kleiti vaatas, kuni sai siis ka vastuse. Nojah, ilmselgelt müüjale see vastus ei meeldinud ja tema hakkas kohe teist juttu ajama, kuid Rose ei teinud temast välja, vaid asetas riideeseme tagasi, otsides midagi uut. Kuldpruuni. Tema silmad olid kuldpruunid. Leidnud ühe seda tooni, vaatas ta seda hetkeks ning asetas seejärel uuesti enda peale. "Midagi seesugust?" uuris ta samalt neidiselt.

Neidis kallutas pea küljele ja vaatas müüjale jaheda pilguga otsa, sundides ta niiviisi üldse vaikima. Nii oli parem. Siis vaatas Amfissa uuesti daami poole ning vaatas kleiti uurivalt. Kuigi ta ise ei käinud viimase moe järgi riides, oli tal ikka maitset küll. "Jah, see sobib paremini," noogutas Amfissa heakskiitvalt kaasa ja silmitses siis enda kleiti. Jah, võimalik, et ta võtabki selle.

Kui müüja lakkamatut seletamist enam kõrvu kosta ei olnud, viis Rosalind hetkeks pilgu temale, avastades, et too oli täiesti vait. Ja hirmunud. Huvitav, mispärast küll? Tema ju tolle lühikeste juustega neidise pilku teisele ei näinud. Ta naeratas, kuuldes heakskiitu ning viis uuesti pilgu kleidile. Ta küll ei olnud plaaninud midagi osta, aga samas oli tal mõned mündid ju raiskamiseks kaasas. Ta asetas kleidi endale üle vasaku käe ning ulatas parema võõra naise poole. "Rosalind Tyrell," tutvustas ta ennast naeratades.

Vaikus pani Amfissa muigama ja ta vaatas korraks kõrvale, et mitte itsitama hakata. Ta isegi ei teadnud, kui ähvardav ta välja näha võis vahel. Tema tumepruunid silmad muutusid kas tumedamaks, kui ta vaatas teistele pahaselt või hoiatavalt otsa või oli seal mingisugune teine asi, mis sundis teised vaikima. Korraga kergitas Amfissa aga kulme ja ta vaatas naise poole, kulmud pisut kerkinud. "Tyrell?" küsis ta üle justkui iseenda veenmiseks. Siis sirutas ta käe välja ja naeratas:"Amfissa." Taaskord sai ta kelkida sellega, et tal perekonnanime pole. Võib-olla peaks välja mõtlema selle omale mingiaeg? "Väga meeldiv teiega tutvuda."

"Jah, Tyrell," noogutas Rosalind, ise kergelt segaduses sellest küsimusest. Nojah, eks muidugi ei olnud Tyrellid just igapäevased King's Landingu külastajad, olgugi, et praegu neid seal eriti palju oli. Kõik lapsed kohal? Surunud korraks ennast Amfissaks nimetanu kätt, asendas ta enda segaduses ilme tagasi naeratavaks. "Teiega samuti," lausus ta. Seda, et naine enda perekonnanime ei maininud või et see tal üldse puududa võis, ei pannud Rose väga tähele. Võib teda siis ka lihtsalt Amfissana teada.

Natuke veider oli nüüd terve famiiliaga tutvuda. Tyrellide suguvõsas oli nüüd vist ainult üks laps veel, kellega ta kohtunud ei oleks. Amfissa noogutas kergelt, üritades välja nuputada, milline peaks siis viimane vend välja nägema, langetades samal ajal oma käe Ta ei hakanud mainima seda, et ta teab Fredi ja on temaga hea sõber isegi ja samuti ei olnud Rosalindel vaja vist teada seda, et ta oli isegi Thomasega üks päev kokku juhtunud. "Vabandust, ma lihtsalt ei oleks oodanud, et ma jooksen kunagi teiega kokku," sõnas Amfissa viisakalt, naeratades tüdrukule soojalt.

Noh, kui Amfissa juba kolme Tyrelli näinud oli, siis ei olnud väga palju mõistatada vaja, missugune see neljas ka välja näeb. Ilmselgelt pruunid juuksed ning silmad.. Nojah, selle puhul oli muidugi pisut suurem valik, arvestades seda, et nende isa on kuldsilmne ja ema hallisilmne. Ja näojooned peaksid ka veidigi üksteisega ühtima. Rosalind naeratas kergelt, kui Amfissa seletust kuulis. "Ma kipun üsna tihti igal pool üksi kondama, nii et mina nii väga ei imestagi," lausus ta muiates, kui siis pisut kleite edasi uuris. Ta võttis ühe järjekordse kuldpruuni, teise lõikega ainult, asetas selle endale ette ning vaatas küsivalt naist. "Mis te arvate?"

Samal ajal kui Rosalind seletas, asetas Amfissa kleidi teiste hulka ja valis omale uue, musta värvi kleidi välja ning surus selle enda vastu. Tal oli kohutavalt kahvatu nahk niiet see andis talle vägeva, kuid ilusa kontrasti. Ta vaatas uuesti Rosalind'e poole, kui too omale uue kleidi valis. "Minuarust on need mõlemad kenad," arvas ta ja vaatas uuesti maha. "Mind ei pea teietama," lisas ta veel ja keeras kleidi kokku. See must sobis temaarust talle hästi. Kena lõike ning kaunistustega.

Vastuse peale vaatas Rosalind hetkeks üht ning seejärel teist kleiti. Mõlemad olid kenad, jaa, aga talle siiski meeldis esimene rohkem, nii et ta pani teise tagasi, kus see enne oli. Amfissa lause peale viis ta pilgu temale, naeratades korraks. "Kui sa nii ütled," lausus ta, uurides pisut veel kleite. Ta kätte juhtus nüüd kuldpruuni asemel üks valge ning asetanud selle endale, vaatas ta hetkeks ülevalt alla seda enda seljas, muiates korra mõrult. "Pa ram paramm," kostus tema suust vaikselt pulmatseremoonia algusmuusika, kui ta siis kleidi tagasi asetas. Ei mingit valget.