Müüridel

Oli juba päikeseloojang, kui Frederick Remy tema vanemate juurde viis ta isa haigetuppa, ning ta ära saadeti. Mees täitis käsku, ning teades, et üks teine Valvkonna liige viib printsi hiljem tema ruumidesse, suundus müüripealsele. Rüütel aga läks välja müüridele värsket õhku hingama ning vaikust nautima, kuigi väga kaugel all oli endiselt mõõgavõitluse harjutamist kuulda ning mõndade meeste juubeldamist, kui nad vibuga täpsust lasid. Fred polnud kunagi vibuga kuigi osav olnud.
Sõrmed möögapeale toetatud, astus Fred müüri äärel olevale käigurajale ning suundus sedamööda edasi mere poole, pilk ikkagi valvsalt ringi liikumas. Ta oli valgesse riietatud, nagu alati, ja paranoilisena, nagu ta oli, pidi ta kogu aeg ohtu otsima, isegi, kui oli üksi.

Rosalind oli äsja King's Landingule oma vennaga saabunud, nii et pilku ümbrusele ei olnud ta veel jõudnud visata. Mitte, et ta esimest korda seal oleks. Eks oli varemgi sinna asja olnud, kuid sellest oli siiski mõnda aega möödas ja kõike uut võis vahepeal juhtunud olla. Niisiis jalutas ta päikeseloojangu ajal mööda õud, visates pilku mõõgavõitlust pidavatele ja vibudega laskvatele rüütlitele. Ilmselgelt nii mõnigi neist pani tedagi tähele ja see pani neid koheselt tahtma osavamalt tegutsema, mis Rose'le aga ainult nalja pakkus. Endamisi itsitades, liikus ta neist mööda, kuni pani tähele müüridel seisvat kogu. Hetkeks sammu aeglustades, kallutas ta pea mõtlikult viltu, endamisi arutades, miks too isik küll nii tuttav näis. Kaua ta selle üle aga ei juurelnud. Juba tundiski ta mehes ära oma venna ning lai naeratus näole ilmunud, tormas ta Fredericki poole, unustades hetkeks oma eeskujulikud kombed. "Fred!" hüüatas ta, kui siis järgmisel hetkel noormehele lihtsalt kaela hüppas, kallistades teda tugevalt. Mis teha, kui pole ammu teda näinud.

Frederick jõudis vaevu teda hüüdnud hääle ära, kui tuttav tüdruk teda kallistama tormas. "Rosie," ütles ta rõõmsalt, kui tüdrukut vastu kallistas. Ta teadis, et ta vend ja õde olid siin, aga polnud neid veel varem näinud, sest tal siiski oli kohustusi enne seda, kui enda sugulastega suhelda sai, ehk ta ei saanud suvaliselt printsi juurest ära minna, et enda õde ja venda tervitada. Noh, Thomas nagunii oli mingi veider ja vaevalt ta Fredi nii väga näha tahtis, aga Fred Rosalindi küll igatses. Tema väike õde siiski. "Kuidas reis möödus?"

Eemaldunud Frederickust, sättis Rosalind enda veidike kortsu läinud kleiti seljas, põgusalt naeratades. Jah, nüüd tulid muidugi ka kombed meelde, aga ta oli siiski enda venna seltskonnas ja vaevalt, et seal niiväga korralik olema peab. Ümberringi ei paistnud ka inimesi. Samas.. Fred oli ju nüüd suur rüütel! Kes teab, kuidas nüüd tema läheduses olema peab. "Igavalt," möönis ta kergelt õlgu kehitades. "Nagu alati. Tom oli ka nii tõsine pidevalt ja juttu ei saanud üldse rääkida. Niisiis ei olnud mul suurt midagi reisi ajal teha. Ja kuidas sul siin eluke ka veereb?"

Tom oli kogu aeg tõsine."Millal ta poleks tõsine?" ohkas Frederick tasa. "Kuidas temaga on üldse? Mingit muutumiselootust ka on?" Vaevalt. Thomas oli nii kangekaelne. "Minul läheb siin üsna tavaliselt... ei midagi märkimisväärset." Kuninga haigusest nad juba kindlasti teadsid ning loomulikult pidi Fred printsi isikliku ihukaitsjana rohkem tema juures olema, kui varem.

See oli õige küsimus ning pani Rosalindi vaikselt samuti ohkama. "Mitte mingeid. Noh, ta vist üritab siiski minuga pisutki sõbralikum olla, sest ma olen siiski tema õde ja kõike, aga ma näen, kuidas ta tegelikult tahaks lihtsalt kõiki ignoreerida. Kuna see pole võimalik, omab ta peamise suhtlusviisina endiselt nähvamist ja ülbitsemist," vastas neidis. Vaene Thomas. Tal oli endiselt meeles, kui lõbus tal alati vennaga oli. Oli ju too, kes peamiselt talle vibuga laskmist näiteks õpetada üritas.. "Oh, ole nüüd," lausus ta, kui Fedi vastust kuulis, "me ei ole ju päris pikka aega näinud. Midagi peaks ikka juhtunud olema. Jaga minuga kas või kuumimaid kuulujutte!"

Frederick surus natukene huuled kokku ja ohkas taas. Vaene Tom. "Kahju, et ta selliseks muutunud on..." Tema vanem vennas, varem oli temaga nii tore olnud. Tüdruku järgmisi lauseid kuuldes ta naeris tasa. "Ma ei kuula eriti kuulujutte... mind on lihtsalt pandud rohkem printsi valvama, see ongi vist suurim muutus." Oma armumisest ta kindlasti rääkima ei hakka, kuigi see oleks juba vana uudis.

Rosalind noogutas. Ilmselgelt kahju. Õnn seegi, et ta ülejäänud vennad on endised. Kuuldes Fredi vastust, muigas neidis kergelt. Ilmselgelt ei kuulanud.. Kas ta tõepoolest oli isegi lootnud? "Ja mis uudist printsi kohta siis on? On ta üks paras tüütus ka?" küsis ta. Hea, et ta enda vennaga praegu rääkis. Vastasel juhul võetakse tal ilmselt sellise küsimuse eest pea maha. Millal ta viimati üldse printsi näinud oligi? Kui too oli kümnene? Veidi vanem?

Frederick muigas pisut ja noogutas. "Jaah... ja jookseb pidevalt kusagile ära, et ma teda üles ei leiaks," vastas ta täiesti ausalt. Oli hea vahelduseks oma õega rääkida, aga samas ta väga harva kasutas viisakusvorme. Ainult kuninga ja kuningannaga vesteldes, ja näiteks siis, kui mõned teised tähtsamad isikud tulid. Enamasti oli ta ju Remyga ja temaga ei pidanud niimoodi rääkima. Hea seegi.

Rosalind itsitas Fredericku vastuse peale. Tuli välja, et tal oli selle printsiga tööd kui palju. Ja selle all ei mõelnud ta ainuüksi kaitsmist. Kui vana too hetkel üldse oligi? "Aga muidu? Oled sa rahul, et siia tulid?" küsis ta, vennale otsa vaadates. Ta muidugi ei oleks ilmselt suutnud kunagi uskuda, et Fred seal päris õnnelik oleks, kuid.. äkki oli siiski talutav?

"Muidugi ma olen rahul," muigas Frederick. Ja kui ta poleks, siis ega tal pääsu polnud, sest Valvkonna rüütel olid sa igaveseks. Kohustused seevastu võisid vastavalt kuninga käskudele muutuda. Aga ta oli rahul. See oli tema unistus olnud, ja nüüd oli see ju tõeks saanud.

Rosalind kallutas pisut pead, jälgides Fredericku näga veidi aega. Tundus, et tollel oli tõsi taga, niisiis ei olnud mõtet üle küsima hakata. Ta manas näole naeratuse. "Mul on hea meel seda kuulda," lausus ta, pilku hetkeks ümbrusele viies. Nii kaua nägemata olemine peaks ju kaasa tooma ka lõpmatult palju jututeemasid, ometi ei osanud ta hetkel enam midagi öelda. Ega küsida.

"Aga kuidas sinul läinud on? Kuidas kodus üldse on?" küsis Frederick siis ise mõned küsimused. Ta igatses Mägiaeda, ning oma vanemaid, aga ta töö oli siin ja... tema kodu oli nüüd siin. Või seal, kuhu kuningas teda saadab. Kuigi ega neid eriti kohustustega ära ei saadetud.

"Vanaviisi," kehitas Rosalind õlgu, kui Fredericku küsimusi oli kuulnud."Mina põgenen kokkulepete ees mind kellegagi paari panna ja isa otsib aina inimesi, kellele mind sokutada," lisas ta, kortsutades seejärel kulme. See oli nõme. Kogu see ühiskond oli üks paras jamps, aga mida saanukski ta teha? Kord juba oli niiviisi ja muuta ei olnud seal midagi. Niigi oli tal vedanud, et ta siiamaani vallaline oli. Oma kaks aastat juba abielueas olnud.

Frederick kortsutas taaskord kulmu. "Sa peaksid ikkagi abielluma, tahad või mitte, varsti ei taha teised kojad enam sulle kedagi pakkuda," arvas Fred. Tal hea rääkida, talle jõuti vaid üks pakkumine teha enne, kui ta Valvkonda astus ja nüűd oli ta turvaliselt vandega kaitstud.

Rosalind ohkas. Arvata oli, et Fred pigem tema isa poolel on. "Siis ma ei abiellugi," lausus ta kangekaelselt. Kellele ikka seda meest vaja oli? Sai üksi ka hakkama! Kuigi.. tuli tõdeda, et pere tahtnuks ta küll luua. Tihtipeale kujutas ta ette väikeseid jalakesi mööda tema kodukoja hoovi ringi jooksmas, lai naeratus näol.. "Mulle ei ole veel väga tähtsat pakkumist ka tehtud," lausus ta peale seda pisut lepitavamalt, "kui tuleb hetk, mil ei ole enam väljapääsu.. eks ma siis lepin olukorraga."

"See ei ole sinu valida, kellega ja kas ja millal sa abiellud... vaid isa. Kui ta kasvõi täna nõustub mõne pakkumisega ning sind enam ei kuula, isegi, kui tegemist on lihtlabase matsiga, siis sul ei ole muud varianti, kui nõustuda." Miks viimasel ajal kõik naised arvasid, et see on nende valida, kellega nad abielluvad ja kas üldse? See on ikka isa valida. Ka mehed pandi nii paari ju. Vanemate kokkulepetel.

"Ma tean. Ma ei olegi öelnud, et mina midagi suurt valinud oleksin," lausus Rosalind ning kortsutas seejärel kulme. "Mina võin ainult öelda, mis ma arvan ja ainult loota, et isa mind kuulaks. Siiamaani on need kandidaadid isa jaoks piisavalt vähetähtsad isikud olnud." Ei tea, miks ta küll kõrgematele isikutele siis peale ei lähe? Liiga inetu? Täitsa võimalik.

Liiga vana, pigem. "Ja mida kauem nii sina kui tema venitate, seda vanemaks sa saad ja lõpuks ei tahagi keegi enam. Ja sa tead, mida see tähendab." Et Tyrellidest ei peeta enam nii väga lugu, sest tütart ei suudetud mehele panna. Mida nad ootavad, kuninga pakkumist? Remy on liiga noor, et Rosie-vanusega abielluda, ja Fred ei kavatsenudki lasta oma õel temaga abielluda.

Rosalind vidutas Fredericku poole silmi. "No vabandust, et ma piisavalt külgetõmbav nende jaoks ei ole, kellele mu isa on mõtlemata nõus mind naiseks panna," nähvas ta ning pööras vennale selja, ristates enda ees käed. See oli ilmselt temast küll lapsik niiviisi solvuda sellepärast, kuid mida ta siis ütlema oleks pidanud? Nagu tema juba ei tahaks pere luua? Hoida ära häbi Tyrellidele?

"See pole ka meeste valida, kellega nad abielluvad... ja asi ei ole välimuses," ütles Fred. Tyrellidega tahaks igaüks liitu moodustada, obviously. Sest nad olid tugevad. Aga Rosalind oli varsti juba liiga vana, et keegi üldse teda tahaks.

"No siis ei kõlba ma nende vanematele," turtsatas Rosalind, samal ajal silmad eemal harjutavatele rüütlitele viies. Kuid kui asi ei olnud välimuses, siis miks ta endiselt vallaline oli? Ta ei olnud ju veel nii vana, jumala eest. Seitseteist oli kõigest kaks aastat vanem abielueast. Ta ohkas masendunult ning lasi kätega enda juustest läbi. Miks ei võinud elu olla nii lihtne, et ühel hetkel ratsutab sinu juurde lihtsalt üks lõpmatult ilus rüütel, võtab su enda hobusele ja koos ratsutate te kusagile kaugele. The end. Õnnelik lõpp. Täpselt nagu muinasjutt.

Frederick ohkas vaikselt. "Ma oleks praegu juba ammu abielus, kui ma poleks Valvkonda saanud," ütles Frederick mõtlikult. Tal oleks võib-olla lapsed... mitmed noored tüdrukud oleks endiselt elus, Remy oleks võib-olla abielus ning Fred poleks kunagi tema vastu tundeid avastanud... kõik oleks hoopis teisiti.

"Ja ilmselt oleks sul ka tulevane troonipärija," lausus Rosalind, pilk endiselt rüütlitel eemal. Thomas ei olnud ka abiellunud. Ta oli ka rüütel. Aga ta oli kibestunud ka. Ja Fred oli igavesti vallaline. Sellepärast ei suutnukski neidis ealeski uskuda, et vend seal täiesti õnnelik oleks. Ta pööras end ümber, vaadates Frederickule otsa. "Me oleme üks metsas perekond. Metsas lapsed," lausus ta.

Tavalised rüütlid võisid abielluda... vaid Valvkonna rüütlid olid vandunud mitte kunagi peret luua. "Naised ei ole tulevased troonipärijad," ütles Frederick natukene kahtlevalt tüdrukut vaadates. Kas Rose on tõesti nende aastatega loogilise mõtlemise kaotanud? Pealegi, Remyl ei olnud vanemat õde.