Uitamas

Thomas polnud lossi juures esimest korda, kuid siiski soovis ta minna ümbrust uurima. Mees jõudis peale pikka jalutuskäiku mere äärde ja istus seal maha. Tuju oli jälle allapoole arvestust. Vähemalt siin ei tulnud keegi temaga rääkima. Tom hoidis pilku veel, mis muudkui lainetas ja lainetas. Täna oli üpris arvestatav tuul ja mees mõtles, et hetkel ta küll ei sooviks vee peal olla, ta nimelt ei sallinud õõtsumist.
OT:Kes aga tahab.

Tuul sasis Amfissa tumedaid juukseid ning tema kleidivoldid, mis nagu lainedki, voogasid, ei lasknud tal korralikult edasi astuda. Neetud, kuidas ta vihkas seda, et ta oli sunnitud iga teise tüdruku kombel seelikuid kandma. Ta armastas pükse. Kuid neid oli ta sunnitud kandma ainult siis, kui ta läks ülesannet täitma.
Viimaks, kui ta mere äärde jõudis, tundis neidis kergendust, et ta ei pidanud rohkem jalutama. Ta võttis liival istet ja mõne hetke pärast heitis ta sellel isegi pikali. Kui torm tuleb, siis las tuleb. Teda need ilmastikunähtused ei hirmutanud nagu mõningaid.

Thomas hoidis pilku ikka veel merel, kui kuulis eemal samme. Mees pööras hetkeks pead ja märkas ühte neiut seal lamamas. Mis ta tegi? Oli tal kõik korras? Ilmselt oli, mis ta muidu tuulega mere äärde ronis. Tom viis silmad tagasi mäslevale veele. Mees lootis millegipärast, et tuleb suurem torm. Äike oleks hetkel suurepäraselt meeleoluga kokku sobinud.

Korraga tundis Amfissa endal kellegi pilku. Ta kallutas oma pead pisut ja imestas, kui nägi seal ühte Tyrelidest. Ta ei olnud meesterahvast enne märganudki. Neidis keerutas ennast kõhuli, seljaga mere poole ja ta jäi Ser'i vaatama. "Tere päevast," lausus ta soojalt ja armsalt naeratades. Tol ajal oli võõrastega suhtlemine veel täiesti tavaline asi.

"Tere jah," vastas Thomas üsna ükskõikse hääletooniga. Ta ei vaevunud neiut vaatamagi, ilmselt oli võõras. Tom suhtles viimasel ajal ainult enda perekonnaga ja sedagi harva. 7 aastat juba sellisena, ei tea, kas mees üldse muutus tagasi endiseks...Ilmselt mitte. Tom taipas, et ta oli juba 25. Asjad peaksid ununema, aga seda ei tahtnud mõistus üldse teha.

Juba hääletoonist sai Amfissa aru, et too isegi ei kavatse temasugusega pikemalt rääkida. Miks ta peakski? Amfissa oli tavaline inimene, ei mingisugune rikkur, aadlipäritolust ega midagi. Lihtsalt... Linnaelanik. Ta kallutas pea kergelt küljele. "Te ei karda, et varsti võib tormiks minna?" uuris ta nagu muuseas. Sellega ta justkui katsetas, kas Ser Thomas Tyrell suudab teda välja kannatada või mitte.

"Ei karda. Kui läheb, siis läheb," vastas mees. "Teiesugusel neiul tasuks küll hakata linna poole kõndima. Vihm pole kaugel," lisas Thomas pisut pilkavalt. Tal polnud midagi tavaliste linnainimeste vastu, aga ta ei sallinud eriti kedagi. Austusega sai ta suhtuda ainult endast vanematesse sugulastesse...Vanem vend ei käinud nimistu alla. Tyrell vaatas hetkeks naist ja jälgis seejärel jällegi merd. Nägu oli justkui kuskilt tuttav.

Amfissa kergitas oma jalgu pisut ja hakkas neid kordamööda kiigutama, uudistav pilk aga endiselt noormehel, kes tundus tol hetkel poole huvitavam kui lainetav meri. "Ma ei karda märjaks saada," vastas ta ainult. Ta meenutas arvatavasti kõrvalt vaadates kindlameelset ja pirtsakat last, kuid ausõna, miks ta peaks vihma kartma? Tal olid riided kodus olemas ja mida teeks talle üks väike külmetus? Peale nohu ja väikese köha arvatavasti mitte midagi.

"Ei muretsegi märja kleidi pärast? Sellega olevat raske liikuda," märkis mees, kes hoidis nüüd pilku võõral naisel. Sisimas oli Thomas veendunud, et ta oli varem seda nägu kuskil näinud. Kas tal abikaasat polnud, kes teda kodus ootas? Neiu paistis mehele kergemeelsena, samas otsis Tom alati kõigepealt negatiivse üles. Ta tundis ühte vihmapiiska enda käel. Varsti pidi ilmselt suurem sadu algama, sest tumedad pilved sõudsid kiirelt kohale.

Neidis kergitas kulme. "Kas ma peaksingi?" küsis ta vaikselt, langetades korraks pilgu. Siis vaatas ta tagasi mehe poole. "Isegi kui on, meeldib mulle vihm liiga palju, et seda toast jälgida, mitte selle piisku enda nahal tunda," vastas ta, toon siidine ja sõbralik. Nagu kõikidega, kui ta üritab sõbralikke suhteid luua.

"Miks sa vaevad üldse ennast?" küsis Thomas järsku, minnes sina peale üle. Teda teati ikka negatiivse külje pealt ja samas aitas see 'kuulsus' hoida palju inimesi eemal. Keegi ei tahtnud, et neid koheldaks halvasti. Miks see võõras, kes tundus ikka veel tuttavana, pingutas. Oli tal midagi vaja? Kah üks võimalus...Paistis siiski, et neiul raha oli, kleit oli üsna korralikust materjalist.

Küsimus üllatas Amfissat väga. Ta vaatas kulme kergitades Ser Thomase poole. Ta oli kuulnud tolle külmast käitumisest rahvaga, kuid kordagi ei olnud ta isiklikult mehega kokku juhtunud. See oli esimene kord ja ausaltöeldes ta isegi ei teadnud, kuidas temaga käituda. "Aga miks teie vaevate ennast?" küsis ta vastu. Tegelikult tal oli põhjus iseenda vaevamiseks. Neid oli isegi mitu.

"Mina vaevan ennast?" uuris Thomas ja hakkas valjuhäälselt naerma. "Mina ei vaeva ennast, ma jätan ära igasugused mõttetud pealiskaudsed viisakusavaldused ja olen otsekohene. M i n u l e tuleb see ainult kasuks," vastas Tom ja kissitas pisut silmi. Ta ei saanud võõrast enam üldse aru, kas ta üritas meest muuta? Mingi võõras tuleb ja...Uskumatu, kelleks ta end peab?

"Kas ei vaeva siis?" imestas tüdruk. Kõik inimesed vaevasid ennast. Kasvõi kõige väiksemate küsimustega, mis nende peas tiirlesid. Juba see oli enese vaevamine, olgugi, et paljud ei tunnistanud seda omale. Nad ei olnud enam kreeka filosoofid. Nende töö oli mõelda nagu segased ja sellega raha teenida. "Kui te nii ütlete," sõnas Amfissa ainult ning võttis liiva pihku ja pudistas selle taas maha.

"Ei," sõnas mees, muutudes jälle tõsiseks. Ta ei vaevanud ennast. Mees oli nüüd pisut ärritatud, ta ei lasknud inimesi lähedale, need tõid endaga kaasa ainult probleeme ja muresid, mõned üritasid Thomast aidata, aga seda ta jälestas veelgi rohkem. Ühesõnaga Tom tõukas igasuguse abi eemale ja oli õnnelik. Tegeilkult ei olnud.

Amfissa kallutas pea kergelt küljele, lastes enda juustel pool oma näost varjata tiheda ja tumeda pahmaka taha. Selline kiire reaktsioon ja vastus näitasid tema silmis ainult seda, et Ser valetas talle. Kuid mida tema sinna teha sai? Kas tal oli võimalik tolle suhtumist muuta? Ei. Kuid ta oli nõus teda abistama, kui too vaid abi küsiks. Selline ta juba oli.
Viimaks tundis temagi esimesi piisku enda nahal ja Amfissa kallutas oma pea kuklasse ja vaatas uudishimulikult taeva poole:"Huvitav, kui kaua täna sajab..." mõtiskles ta valjult.

Mees ei vastanud alguses midagi. Ta lihtsalt nautis neid vihmapiisku, mis nahale maandusid. "Pikalt," sõnas Thomas ja sulges silmad. Oli kuulda vaikset kahinat, mida tekitas vihm, langedes vette ja üksikute taimede lehtedele. Hääl oli justkui muusika, see oli nii rahustav ja mõnus. Tom tahtiski siia istuma jääda, ta ei soovinud käia mingeil mõttetuil üritustel, kus pidi teesklema, et hoolid.

Ka Amfissa ei öelnud enam midagi. Ta vaatas ainult taevasse ja kui tundis, et on parem silmad kinni panna, siis ta tegi seda ja lasi vihmapiiskadel ennast niisutada ja nii riideid raskemaks muuta. Ta tundis juba, kuidas kleidi seeliku osa tema säärtele raskelt vajub ja kergelt hõõruma hakkas.
Mingis mõttes Amfissal vedas. Ta ei olnud kohustatud osalema igasugustel üritustel. Aga ta oleks soovinud kunagi ära käia kuninglikul ballil ja vaadata kõiki neid uhketest suguvõsadest pärit noori aadlikke, printse ja printsesse.

Vihm muutus üha tugevamaks ja Thomas tõmbas käega üle märja näo. Ega käsi ka kuivem polnud. "Ma soovitaksin teil nüüd küll lahkuda," läks mees jälle teietamise peale üle. Ta oli rahunenud ja käitus nüüd normaalsemalt. Tom tõusis ja nägi mäe peall puid, mille all sai istuda ja vaadata vihma, sinna mees ka suundus. Ta istus puude all maha ja jäi jälgima võõrast.

Ta üllatus, kui teda ühtäkki teietama hakati. Ta ei vajanud seda. Kuid Amfissa noogutas ning vaatas ringi. Märgates sedasama mäepealset puud, suundus ka tema sinnapoole ja vajus maha istuma, näppides samal ajal enda niiskeid juukseid ja üritades kuidagimoodi oma märga kleiti sättida. Kui meest praegu seal ei oleks, siis Amfissa lööks arvatavasti vihma all tantsu.

Thomas muigas. Ütles ju, et vihm rikub kleidi ära ja nüüd sättis võõras enda kleiti. Mehel tekkis soov saada teada naise nimi. "Ser Thomas Tyrell," tutvustas mees end. Ta millegipärast arvas, et neiu juba teadis ta nime. Tom toetas end vastu puutüve, ta ei vaevunud etiketikohast jama hakata täitma. Pealegi, võõra seisus oli teadmata, ehk oli ta teenijanna.

Eh, ega ta kleiti sellepärast ei sättinud, et see vihmaga "rikutud" oli. Tal oli lihtsalt ebamugav, kui raskus langes ebaühtlaselt tema jalgadele. Kui mees ennast tutvustas, muigas Amfissa ja ta vaatas talle otsa. "Ma tean, kes te olete," ütles ta vaikselt ja toetas oma pea vastu puutüve. "Amfissa," sõnas ta mõne aja pärast. Perekonnanime tal ei olnud, millega uhkustada.

Seda Thomas arvaski. Ta perekonnanimi oli paljudele teada. Ilmselt polnud see siiski piisavalt mõjuvõimas, et panna tõeline armastus paari. Seda juhtus harva, mehe jaoks ilmselt ei juhtunudki. Ta tahtis jälle minna ja mõnega mõõgavõitlust harrastada. Viimasel ajal ei soovinud keegi seda temaga teha, sest tekkis reaalne viha ja Tom ei osanud lõpetada. Kulunud neiu nime, noogutas mees. Tavaline inimene.

Amfissa ei öelnud midagi vaid jälgis tähelepanelikult Thomast, tema reaktsiooni ja kuidas ta nüüd neidisesse suhtuma hakkab. Ta üllatus pisut, nähes täiesti tavalist ükskõiksust tema vastu ja tüdruk vaatas korraks eemale. "Igatahes, mul on väga meeldiv viimaks teiega isiklikult tutvuda," lausus ta lõpuks, lõhestades nende sõnadega tema jaoks pilkava vaikuse enne kui uuesti Thomase poole vaatas, kerge naeratus nägu ehtimas.

Thomasel polnud põhjust endadt hierarhiaredelil madalamal pulgal inimesega halvast käituda. Ta oli külm ja ükskõikne kõigi vastu, eriti muidugi nende vastu, kes teda 'aidata' püüdsid. Tegelikult olid nad lihtsalt uudishimulikud ja pealiskaudsed. Vastik. "Jah, ilmselt on teil kahju, et te mu noorema vennaga ei kohtunud," vastas Thomas muigega.