Alessandra Martell

Nimi: Alessandra "Alessa" Martell
Hüüdnimi: Fantoom
Dünastia: Martell
Vanus: ~17
Sugu: Naissoost
Tiitel: Punase Kantsi fantoom (The Phantom of Red Keep)
Truudus: Riigile
Sünnipaik: Sunspear

Kehaehitus: Lühike ja kõhn.
Silmad: Tumepruunid.
Juuksed: Tumepruunid, lokkis, üsna pikad.
Armid: Vigased häälepaelad - Alessa on tumm.
Play-by: Jodelle Ferland

Iseloom: Alessa on inimpelglik ning seltsivaks teda pidada ei saa. Ta on veidi omadega segi ning ei usalda kedagi.
Meeldib: Saladused, vanad ürikud, lugemine, maskeerumine, pimedus, soojus, elav tuli, suured pidustused.
Ei meeldi: Külm, talv, pidev üksindus, reetmine.
Tugevused: Maskeerumine, peitumine, info kogumine, vaikselt & kiirelt liikumine, kirjutamine & lugemine.
Nõrkused: Suhtlemine, tüdruk on tumm.
Oskused: Info hulk ja võim, mida tüdruk lossi üle omab on hirmuäratavalt suur.

Perekond: Alessa ema ja isa valitsevad Dorne'i. Nad arvavad, et nende noorim tütar on 10 aastat surnud olnud.
Õed/vennad: Tüdrukul on viis aastat vanem õde, kellest saab eelduste järgi järgmine Dorne'i valitseja ja kaks vanemat venda.
Abikaasa/naine: -


Minevik: Alessandra sündis Martellide majja, olles pesamuna. Juba sündides oli ta teistest võsukestest erinev, defektiga. Tüdrukuke oli nimelt tumm. Esimesed neli aastat kasvas ta seitsminna hoole all. Laps õppis lugema ja kirjutama. Ta näis infot lausa endasse ahmivat. Kui hoidja valvsus hetkekski kadus, oli läinud ka Alessa. Plika oli osav peituma. Ta võis end ka lihtsa vaevaga poisiks maskeeruda ning koos teiste õukonna vennikestega vehelda. Nad küll teadsid, kes too murjam on, kuid pahaks nad seda ei pannud. Erilist annet mõõgavõitluses tüdrukul polnud, kuid see tegevus lõbustas teda. Hiljem silkas ta ise tagasi, lasi seitsminnal end puhtaks kasida ning tegeles meelsasti etteantud tikkimisega.
Alessandra isa häbenes hirmsal moel, et tüdrukuke tumm on. Ta kutsus kokku erinevaid imearste, kuid ravida seda haigust ju ei saanud. Väike plika ei mõistnud kunagi, miks papa talle otsa ei tahtnud vaadata, kuid leppis sellega.
Paar päeva peale Alessa viiendat sünnipäeva, alustas ta koos seitsminna Jean'ga teed kuningakoja poole. Kellelegi head seltsilist tummast tirtsust ei saanud. Ta oli küll armas, teistele meeldis temaga mängida, riidesse panna, rumalaid ülesandeid täitma saata. Tumm sulle vastu ju ei vaidle. Alessa ise aga tüdines ära ning tihtipeale võis teda leida vanu ürikuid lugemas või aknast meeste harjutamist vaatamas. Siin ei leidunud pisikesi, eks temaga keppidega vehiks. Seitsminna Jean tüdines ka temast ära. Alessal oli palju vabadust, ta tundis lossi igat nurka. Tüdruk oli leidnud ka tee salakäikudesse seinte sisse.
Ühel pärastlõunal, kui tirts istus selle ruumi lae kohal, kus parajasti kuningas ühe väga paksu mehega rääkis, sulges üks mehekämmal tema suu. Väga kasutu liigutus, arvestades, et tirts tumm oli. Küünlavalguses nägi Alessa siledaks aetud mehenägu, mis tema ette ilmus. Ta tundis mehe ära. See oli kuninga suur nõuandja, eunuhh, kellel oli sadu võib-olla isegi tuhandeid käskjalgu üle kogu maa, kes talle infot andsid. Mees andis tüdrukule mõista, et too tasa oleks ja võttis ta kaasa. Üleval, oma ruumides pakkus ta tüdrukule, et too võiks ka tema abiliseks saada. Kahe aasta jooksul käis Alessandra iga õhtu õppetundi saamas. Eunuhh aimas eesseisvat riigipööret ja kasvatas endale järglast. Tüdrukutirts oli osav, ta sai kätte infot, mille hankimises mehe mitmed teised linnukesed ebaõnnestunud olid.
Kui see saatuslik päev kätte jõudis, mil rahutused linna jõudsid, oli Alessa oma tavalisel õppetunnil. Trepil kajasid sammud, mida saatis mõõgakolin. Õpetaja saatis tüdruku varjatud luugi kaudu seinas paiknevasse salakäiku. Plika jälgis seinapraost järgnevaid sündmusi. Ruumi sisenes kaks rüütlitunnustega meest. Eunuhhil polnud nende vastu lootustki. Mõrvarid lahkusid ruumist kiirelt. Tund aega hiljem julges Alessa peidust välja tulla. Ta tõstis laua alla veerenud pea tagasi ülejäänud keha juurde ning pages seejärel, suured pisarad mööda nägu voolamas, tagasi seina sisse.
Sellest ajast saadik ei tea mitte keegi Alessandra Martellist midagi. Tüdruku arvates on ta perekond ta hüljanud. Perekonna arvates on tirts surnud. Nad leinasid teda, käisid laipa otsimas, kuid riigis valitsev korralagedus oli suureks segavaks faktoriks.
Kaks aastat veetis Alessandra salakäikudes, vahel vaid toidu näppamiseks välja tulles. Ta kogus saladusi. Informatsioon oli tüdruku teiseks toiduks.
Oma esimese kirja jättis tüdruk kuninga padjale, selgitades talle, et tema meister pole just kuigi usaldusväärne ja kulutab talle antud raha alkoholi peale. Paar kuud hiljem ilmus ta ka ise kuninga ette ning vandus truudust. Tüdruk teenib riiki ning tema kirjutised valitsejale on ära hoidnud mitu atentaati ja muid suuri probleeme. Vana mees on plikat vaid ühe korra näinud, kuid ta on ka ainus lossis, kel on tüdrukust vähimatki aimu. Nüüd, kümme aastat hiljem ta vaevalt nooreks neiuks sirgunud Alessa ära tunneks.
Peale seda hakkas salapäraseid kirjutisi ilmuma ka teistele õukonnategelastele. Nende autorit hakati nimetama Punase Kantsi Fantoomiks. Mitu inimest on surmatud, sest neid on peetud kirjade autoriks. Keegi ei kahtlusta, et selleks võiks olla 10 aastat tagasi surnud tumm tüdrukutirts.
Vihavaenlased:Riigi tasakaalu ohustavad isikud on automaatselt ka Alessa vaenlased. Viimasel ajal on neid palju siginenud.
Teda ennast ei salli Punases Kantsis keegi. Kui keegi sinu saladusi paberitükikestel jagaks, siis ei oleks ka sul eriti soojad tunded. Neiu on kibestunud, sest tema teada ta vanemad tüdruku laipa otsimas ei käinud ning seega pole ta Martellide kojale ustav.